Auklikest meediamullidest anonüümsuse kadumiseni

Tehnoloogia areneb tempoga, mis võrreldav sellega, kui kiiresti Norra suusatajad murdmaadistantse läbivad ning lihtsurelikud ehk Eesti suusatajad kaugustesse jätavad. 

Ent antud postituses keskendun siiski käegakatsutavate asjade asemel sotsioloogilistele aspektidele, mis interneti arengut iseloomustavad. 

Auklikud meediamullid

Lugemismaterjalis oli tänasele internetile iseloomulike nähtuste puhul välja toodud ka nii-nimetatud meediamullid. Selle üheks esimeseks näiteks oli Orson Wellesi legendaarne raadioesitus 1938. aastal.

Toona oli raadio kuldaeg ning pole imestada, et ohtralt inimesi juhtus kuulama, kui Welles esitas katkendit raamatust "Maailmade sõda". Ta juhatas esiti kuuldemängu sisse, ent siis tuli vahele ilmateade ning ülekanne ühelt peolt. Ootamatult see aga katkestati ning Welles teatas, et planeedil Marss kärgatas plahvatus. Seejärel jõudis ta selleni, et meteoriit langes New Jerseysse. Järgnes omakorda täpsustus, et tegu polnud meteoriidi, vaid marslaste laevaga. Ta jätkas juba kunstlikku reportaaži kohapealt.

Võiks ju huumoriga võtta, aga laiemas kontekstis pidasid inimesed seda tõeseks ning tuhanded inimesed üritasid New Jersey’st põgeneda. Welles nentis hilisemates intervjuudes, et paanika üllatas teda ennastki. Samas, eks ta õel nali oli, aga tegi Wellesi kuulsaks ning avas ta jaoks uksed Hollywoodi. Poleks seda seika olnud, poleks ilmselt ka legendaarset filmi "Kodanik Kane".

Meediamullid on aktuaalsed tänapäevalgi ning internet on neid vaid võimendanud. Seda kasutab osavalt ära ka reklaamitöötus. 2009. aasta 26. oktoobri hommikul paiskus meediasse uudis, et Põhja-Lätisse Mazsalaca piirkonda kukkus meteoriit, mis tekitas umbes 20-meetrise läbimõõduga ja 10 meetrit sügava kraatri.

Läti Delfi vahendas kellegi pealtnägija muljeid, kes agaralt seletas, et kuulis kõigepealt heli, mis meenutas madalal lendavat lennukit. Seejärel märkas ta õhus keskmise suurusega põlevat objekti. Meediamullile oli alus pandud. Isegi Eesti ajakirjanikud vajutasid autol gaasi põhja ning kihutasid lõunapiiri suunas. Vene meedias hakati aga "asjatundlikult" analüüsima meteoriidi lendamise suunda ja kestust. Päevapeale selgus, et tegu oli võltsinguga ehk Tele2 Läti haru turundusstrateegiaga. Tähelepanu nad igatahes said ning omamoodi õppetunniks oli see meedialegi.

Viimase aja ülemaailmseks meediamulliks võib pidada ka illusiooni, mis loodi USA presidendivalimiste eel. CNN, New York Times, The Wall Street Journal – need on mõned näited peavoolumeediast, mis juba varakult Hillary Clintonile võidupärja pähe riputas. Viidati eri küsitlustele, mille kohaselt Donald Trumpi võimalused olid praktiliselt olematud. Neile numbritele viitas hoogsalt ka Eesti meedia ning siingi analüüsiti juba ajastut, kui maailma mõjuvõimsaim inimene on Hillary Clinton. 

Viibisin valimisööl tööga seoses telemajas, kus oli USA suursaatkonna vastuvõtt. Pakuti kringlit ning kohvi, meeleolu oli ülev. Mida osariik edasi (tulemused), asendus jutukõmin tasapisi ühtlase mõtliku vaikusega. Kui hiljem maja ees taksot ootasin, kõndis minust mööda üks välisajakirjanik, kes raputas pead ja ohkas: "Mis asi see nüüd oli?" Meedia loodud ilusioon kehtis tõesti näiteks New Yorgi ja California puhul, aga osariike on USAs ikka pisut, pisut enam.

Anonüümsus on möödanik

Mis on interneti põhifunktsioon? Ilmselt võiks siin anda lugematul hulgal vastuseid, aga on selge, et põhiline roll on info vahetusel. Seda näiteks e-mailide teel. Aga oleks keegi osanud isegi 1980ndatel aastatel arvata, et inimesed vabatahtlikult loobuvad oma privaatsusest ja paiskavad pea kõik netti? Vaevalt. Ma arvan, et see on üks märgilisemaid muutusi üldse, mida me ise nii väga ei tajugi, kuna see on tulnud justkui loomulikult. Me ei hooli enam oma privaatsusest.

Mida põlvkond edasi, seda enam see süveneb. Näiteks üks mu tuttav on mures, kuna tema 12-aastane poeg otsustas hakata nii-nimetatud youtuberiks ehk paisata oma argielu videote kujul veebi kõigile vaatamiseks. See on kättesaadav ju eakaaslaste kõrval ka neile täiskasvanutele, kel ehk teistsugused ihad… Õõvastav on mõelda, et virtuaalsel kujul elab nii mõnigi inimene veebis edasi. Üks näide. Keskealine mees, kes sai südameinfarkti ning suri. Peeti matused ja sellest on praeguseks möödas kolm aastat. Mõni aeg tagasi oli ta sünniaastapäev. Tema Facebooki konto on alles ja möödaminnes (FB teavituse peale) kirjutas pea kümmekond inimest tema seinale postitusi stiilis "Palju õnne sünnipäevaks!".

Andmete kättesaadavuse osas on ilmekaks näiteks meedia. Kui näiteks kuskil välisajakirjanduses ilmub uudis, et mõni eestlane millegagi hakkama sai (eestlase nime pole mainitud), kuidas leiab ajakirjanik selle kohta info? Taaskord google’i ja sotsiaalmeedia abil. Ikka leidub neid, kes kuskil avalikus foorumis või kommentaariumis inimese nime välja käivad ja nime põhjal otsides saabki jõuda tema enda või vähemasti tema sõpradeni. 

Kõigest avameelselt rääkimine on omamoodi huvitav nähtus, kuna samal ajal kuuleb inimestelt ka paanilisi noote, et küllap see Suur Vend ehk riik kõigi tegemisi jälgib. Näiteks on mul üks riigiasutuses töötav tuttav, kes ütleb, et ei tihka Messengeri kaudu eraasjadest suheldagi, et keegi kindlasti jälgib. Küsisin irooniliselt, et kas sa polegi pelgalt väike mutrike süsteemis?  Ta kostis, et mis sa nüüd… 

Ja samal ajal postitab ta ise jooksvalt pilte näiteks sellest, kuidas jõusaalis trennis käib, peohoos mõne alkohoolse joogi tellib või sootuks suhtestaatust muudab. 

"If you want to keep a secret, you must also hide it from yourself."

George Orwell, "1984"