"Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame!"
"Aah! Loomad elutoas!"
"Oma näoga päästa naise ilu. Ikkagi inimene!"
Ilmselt teavad isegi tänasel päeval ka lapsed seda, mis filmist need tsitaadid pärinevad. Mõni film jääb meie kultuurilukku. Samas on palju linateoseid, mida ei mäleta pea keegi peale filmitootjate ise.
Kaudne võrdlus, aga eks ole samamoodi ka tehnoloogiamaailmas. Mõni toode jääb püsima, mõni jääb sissekandeks Wikipedias (kui sedagi). Oma kirjutises puudutan eri põrumisi, mille puhul võiks märksõnad olla näiteks suurushullustus ja kogenematus.
Innovatiivne rahaimeja
Kujutage ette, et olete rongis keset Kasahstani lõputuid avarusi – aknast näeb vaid kollakat steppi. Samas tahaksite helistada oma sõbrale, kes parasjagu seilab kuskil keset Kariibi merd. Tundub lootusetu? Just taolistele olukordadele pakkus 1990ndate lõpus lahendust Motorola poolt välja ehitatud globaalne sidevõrk Iridium, mille käsutuses oli Maa atmosfääris ühtekokku 66 sidesatelliiti. Maakeeli öeldes pidanuks kõne korral lähim satelliit signaali kinni püüdma ja selle siis vastavalt satelliite mööda edasi saatma, kuniks see jõuab kõnesaajani. Nii oleks kaetud otseses mõttes kogu maailm.
Taolise projekti juures oli üks suur aga – taolist süsteemi pole võimalik luua kommiraha eest. Motorola kulutas selle peale viis miljardit dollarit. Sellest ligi 1,5 miljardit tuli võlarahast. Ajakiri Time on kirjutanud, et 1998. aastal ennustas firma, et juba aastaga on neil pool miljonit klienti. Võta näpust, sellesse võrku mõeldud telefonid maksid 3000 dollarit, kõneminut oli umbes viis dollarit.
Klientide hulgas oli küll Pentagon, ent see krahhist ei päästnud. Kokku oli kliente aasta pärast umbes 50 000. Samas tuli arvestada, et kogu süsteemi käigushoidmine maksis igakuiselt 10 miljonit dollarit. Nii ei jäänudki 1999. aastal muud üle, kui juhe seinast väljas tõmmata. Pankrot oli tolle hetke seisuga läbi ajaloo USA 20 rängima hulgas. Tõsi, lugedes praeguseid tehnoloogiauudiseid, tuleb välja, et satelliidiprojektile puhutakse elu sisse, aga seda loomulikult uute tegijate käe all. Toonast pankrotti aga see enam kuidagi valutamaks ei tee. Kuidas see ütlus oligi: suur tükk ajab suu lõhki.
(Iridium-9500)
Läbi roosade prillide
Üldiselt äparduvad start-up`id seetõttu, et turul puudub sellise toote vastu huvi ja/või ei oska arendajad end korralikult turundada. Aga läheme ajas tagasi aastasse 2000. Toona alustas Soomes firma Riot Entertainment, mis oskas end müüa. Kui võrrelda olukorda õhtuga ööklubis, siis oleksid nemad olnud õhtu seksikaim kaunitar, keda kõik mehed ihkavad.
Nad pakkusid SMS-idel põhinevaid mänge, küsitlusi ja uudisteenust. Kuigi nad ehitasid kõiki neid mänge esiti vaid sõnades, pumpasid suurfirmad (näiteks Nokia) sinna kärmelt 20. miljonit dollarit. Muu hulgas sõlmis firma lepingu New Line Cinemaga, et esmakordselt reklaamida filmi traadita tehnoloogia abil. Ja tegu polnud mingi reafilmiga, vaid J. R. R. Tolkieni raamatutel põhineva "Sõrmuste isanda triloogia" esimese filmiga.
Riot Entertainment oskas end hästi reklaamida – isegi Eesti meedia kajastas põhjalikult nende grandioosseid plaane. Mis oli reaalsus? Firma eestvedaja Jan Wellmanni eestvedamisel ehitati õhulossi. Firmal oli Helsingi südalinnas neljakorruseline kontor, kus olid uhked peosaalid ning saunad. Palgati 100 töötajat – peamiselt oma tutvusringkonnast – ja arendustegevuse asemel pandi rõhku "sotsiaalsetele tegevustele", näiteks oli sinna tihti asja prostituutidel.
Loomulikult varises see mull viimaks kokku ja ettevõte lõpetas tegevuse. Suurfirmadel jäi vaid üle punastada ja nentida, et vigadest ehk õpitakse. Riot Entertainmenti loost on valminud ka dokfilm (omal ajal näidati seda ka PÖFFil). Info leiab ka filmiküljelt IMDB.com.
Elu näitab, et vahel ei piisa ka heast ideest, kuna turunõudlust hinnatakse üle. Käisin hiljuti ühe sõbrannaga kohvikus jutustamas ja tüüpilise kassiinimesena kõneles ta pidevalt oma neljajalgsest sõbrast Tuulist. Üks hetk sõbranna poetas, et miks küll ei võiks lemmikloomadel olla midagi oma Facebooki taolist. Muigasin – arvad tõesti, et midagi taolist pole kunagi üritatud?
Üheks näiteks on sotsiaalmeediaettevõte United Dogs and Cats. 2009. aastal kirjutati meedias, et Arengufond investeeris koos kaasinvestoritega antud projekti 7,5 miljonit krooni (ligi 500 000 eurot). Kõlasid suurejoonelised lubadused, et eesmärgiks on saada maailma juhtivaks kassi- ja koeraomanike võrgustikuks. Muu hulgas rõhuti sellele, et kahe aasta jooksul on firma käivitanud teenuse 16 keeles. "Portaalid on kasutajate arvult liidripositsioonil Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Leedus ja Eestis. Kasutajate arv kasvab ligi kümne tuhande võrra kuus," seisis pressiteates.
Järgmisel aastal võis Ekspressist lugeda, et ettevõte on pankrotis. Portaali eestvedaja Ragnar Sass tunnistas hiljem, et probleemiks oli fookuse kaotamine. "Arvud olid küll esmapilgul suurepärased: 350 000 kasutajat 200 riigis! Aga kui nad kõik sihtturgudele laiali jagada, polnud see number siiski piisavalt suur, et nendes riikides reklaamimüüki edukalt käivitada," märkis ta ajakirjas Director.
Fookuse kadumine ja enda ülehindamine on üldse Eesti firmade puhul probleemiks. Võtkem kas või Cherry, mis samuti üritas teisi turge krahmata, kuid põrus. Heaks näiteks on selles kontekstis aga Taxify. Päris algusfaasis rääkisid selle noored eestvedajad samuti kõikvõimalikest riikidest, kuhu laieneda tahetakse, aga õnneks ei astutud edasi liiga suurte sammudega. Nad on ka ise aru saanud, et konkurents on tihe (näiteks Uber). Arvan, et nende poolt on mõistlik siinsele turule keskenduda.
No comments:
Post a Comment