Auklikest meediamullidest anonüümsuse kadumiseni

Tehnoloogia areneb tempoga, mis võrreldav sellega, kui kiiresti Norra suusatajad murdmaadistantse läbivad ning lihtsurelikud ehk Eesti suusatajad kaugustesse jätavad. 

Ent antud postituses keskendun siiski käegakatsutavate asjade asemel sotsioloogilistele aspektidele, mis interneti arengut iseloomustavad. 

Auklikud meediamullid

Lugemismaterjalis oli tänasele internetile iseloomulike nähtuste puhul välja toodud ka nii-nimetatud meediamullid. Selle üheks esimeseks näiteks oli Orson Wellesi legendaarne raadioesitus 1938. aastal.

Toona oli raadio kuldaeg ning pole imestada, et ohtralt inimesi juhtus kuulama, kui Welles esitas katkendit raamatust "Maailmade sõda". Ta juhatas esiti kuuldemängu sisse, ent siis tuli vahele ilmateade ning ülekanne ühelt peolt. Ootamatult see aga katkestati ning Welles teatas, et planeedil Marss kärgatas plahvatus. Seejärel jõudis ta selleni, et meteoriit langes New Jerseysse. Järgnes omakorda täpsustus, et tegu polnud meteoriidi, vaid marslaste laevaga. Ta jätkas juba kunstlikku reportaaži kohapealt.

Võiks ju huumoriga võtta, aga laiemas kontekstis pidasid inimesed seda tõeseks ning tuhanded inimesed üritasid New Jersey’st põgeneda. Welles nentis hilisemates intervjuudes, et paanika üllatas teda ennastki. Samas, eks ta õel nali oli, aga tegi Wellesi kuulsaks ning avas ta jaoks uksed Hollywoodi. Poleks seda seika olnud, poleks ilmselt ka legendaarset filmi "Kodanik Kane".

Meediamullid on aktuaalsed tänapäevalgi ning internet on neid vaid võimendanud. Seda kasutab osavalt ära ka reklaamitöötus. 2009. aasta 26. oktoobri hommikul paiskus meediasse uudis, et Põhja-Lätisse Mazsalaca piirkonda kukkus meteoriit, mis tekitas umbes 20-meetrise läbimõõduga ja 10 meetrit sügava kraatri.

Läti Delfi vahendas kellegi pealtnägija muljeid, kes agaralt seletas, et kuulis kõigepealt heli, mis meenutas madalal lendavat lennukit. Seejärel märkas ta õhus keskmise suurusega põlevat objekti. Meediamullile oli alus pandud. Isegi Eesti ajakirjanikud vajutasid autol gaasi põhja ning kihutasid lõunapiiri suunas. Vene meedias hakati aga "asjatundlikult" analüüsima meteoriidi lendamise suunda ja kestust. Päevapeale selgus, et tegu oli võltsinguga ehk Tele2 Läti haru turundusstrateegiaga. Tähelepanu nad igatahes said ning omamoodi õppetunniks oli see meedialegi.

Viimase aja ülemaailmseks meediamulliks võib pidada ka illusiooni, mis loodi USA presidendivalimiste eel. CNN, New York Times, The Wall Street Journal – need on mõned näited peavoolumeediast, mis juba varakult Hillary Clintonile võidupärja pähe riputas. Viidati eri küsitlustele, mille kohaselt Donald Trumpi võimalused olid praktiliselt olematud. Neile numbritele viitas hoogsalt ka Eesti meedia ning siingi analüüsiti juba ajastut, kui maailma mõjuvõimsaim inimene on Hillary Clinton. 

Viibisin valimisööl tööga seoses telemajas, kus oli USA suursaatkonna vastuvõtt. Pakuti kringlit ning kohvi, meeleolu oli ülev. Mida osariik edasi (tulemused), asendus jutukõmin tasapisi ühtlase mõtliku vaikusega. Kui hiljem maja ees taksot ootasin, kõndis minust mööda üks välisajakirjanik, kes raputas pead ja ohkas: "Mis asi see nüüd oli?" Meedia loodud ilusioon kehtis tõesti näiteks New Yorgi ja California puhul, aga osariike on USAs ikka pisut, pisut enam.

Anonüümsus on möödanik

Mis on interneti põhifunktsioon? Ilmselt võiks siin anda lugematul hulgal vastuseid, aga on selge, et põhiline roll on info vahetusel. Seda näiteks e-mailide teel. Aga oleks keegi osanud isegi 1980ndatel aastatel arvata, et inimesed vabatahtlikult loobuvad oma privaatsusest ja paiskavad pea kõik netti? Vaevalt. Ma arvan, et see on üks märgilisemaid muutusi üldse, mida me ise nii väga ei tajugi, kuna see on tulnud justkui loomulikult. Me ei hooli enam oma privaatsusest.

Mida põlvkond edasi, seda enam see süveneb. Näiteks üks mu tuttav on mures, kuna tema 12-aastane poeg otsustas hakata nii-nimetatud youtuberiks ehk paisata oma argielu videote kujul veebi kõigile vaatamiseks. See on kättesaadav ju eakaaslaste kõrval ka neile täiskasvanutele, kel ehk teistsugused ihad… Õõvastav on mõelda, et virtuaalsel kujul elab nii mõnigi inimene veebis edasi. Üks näide. Keskealine mees, kes sai südameinfarkti ning suri. Peeti matused ja sellest on praeguseks möödas kolm aastat. Mõni aeg tagasi oli ta sünniaastapäev. Tema Facebooki konto on alles ja möödaminnes (FB teavituse peale) kirjutas pea kümmekond inimest tema seinale postitusi stiilis "Palju õnne sünnipäevaks!".

Andmete kättesaadavuse osas on ilmekaks näiteks meedia. Kui näiteks kuskil välisajakirjanduses ilmub uudis, et mõni eestlane millegagi hakkama sai (eestlase nime pole mainitud), kuidas leiab ajakirjanik selle kohta info? Taaskord google’i ja sotsiaalmeedia abil. Ikka leidub neid, kes kuskil avalikus foorumis või kommentaariumis inimese nime välja käivad ja nime põhjal otsides saabki jõuda tema enda või vähemasti tema sõpradeni. 

Kõigest avameelselt rääkimine on omamoodi huvitav nähtus, kuna samal ajal kuuleb inimestelt ka paanilisi noote, et küllap see Suur Vend ehk riik kõigi tegemisi jälgib. Näiteks on mul üks riigiasutuses töötav tuttav, kes ütleb, et ei tihka Messengeri kaudu eraasjadest suheldagi, et keegi kindlasti jälgib. Küsisin irooniliselt, et kas sa polegi pelgalt väike mutrike süsteemis?  Ta kostis, et mis sa nüüd… 

Ja samal ajal postitab ta ise jooksvalt pilte näiteks sellest, kuidas jõusaalis trennis käib, peohoos mõne alkohoolse joogi tellib või sootuks suhtestaatust muudab. 

"If you want to keep a secret, you must also hide it from yourself."

George Orwell, "1984"

Illusioone edust ehk läbikukkumiste ABC

Kohviveski mõtteteri: 
"Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame!"
"Aah! Loomad elutoas!"
"Oma näoga päästa naise ilu. Ikkagi inimene!"

Ilmselt teavad isegi tänasel päeval ka lapsed seda, mis filmist need tsitaadid pärinevad. Mõni film jääb meie kultuurilukku. Samas on palju linateoseid, mida ei mäleta pea keegi peale filmitootjate ise. 

Kaudne võrdlus, aga eks ole samamoodi ka tehnoloogiamaailmas. Mõni toode jääb püsima, mõni jääb sissekandeks Wikipedias (kui sedagi). Oma kirjutises puudutan eri põrumisi, mille puhul võiks märksõnad olla näiteks suurushullustus ja kogenematus.

Innovatiivne rahaimeja

Kujutage ette, et olete rongis keset Kasahstani lõputuid avarusi – aknast näeb vaid kollakat steppi. Samas tahaksite helistada oma sõbrale, kes parasjagu seilab kuskil keset Kariibi merd. Tundub lootusetu? Just taolistele olukordadele pakkus 1990ndate lõpus lahendust Motorola poolt välja ehitatud globaalne sidevõrk Iridium, mille käsutuses oli Maa atmosfääris ühtekokku 66 sidesatelliiti. Maakeeli öeldes pidanuks kõne korral lähim satelliit signaali kinni püüdma ja selle siis vastavalt satelliite mööda edasi saatma, kuniks see jõuab kõnesaajani. Nii oleks kaetud otseses mõttes kogu maailm.

Taolise projekti juures oli üks suur aga – taolist süsteemi pole võimalik luua kommiraha eest. Motorola kulutas selle peale viis miljardit dollarit. Sellest ligi 1,5 miljardit tuli võlarahast. Ajakiri Time on kirjutanud, et 1998. aastal ennustas firma, et juba aastaga on neil pool miljonit klienti. Võta näpust, sellesse võrku mõeldud telefonid maksid 3000 dollarit, kõneminut oli umbes viis dollarit.

Klientide hulgas oli küll Pentagon, ent see krahhist ei päästnud. Kokku oli kliente aasta pärast umbes 50 000. Samas tuli arvestada, et kogu süsteemi käigushoidmine maksis igakuiselt 10 miljonit dollarit. Nii ei jäänudki 1999. aastal muud üle, kui juhe seinast väljas tõmmata. 

Pankrot oli tolle hetke seisuga läbi ajaloo USA 20 rängima hulgas. Tõsi, lugedes praeguseid tehnoloogiauudiseid, tuleb välja, et satelliidiprojektile puhutakse elu sisse, aga seda loomulikult uute tegijate käe all. Toonast pankrotti aga see enam kuidagi valutamaks ei tee. Kuidas see ütlus oligi: suur tükk ajab suu lõhki.


(Iridium-9500)


Läbi roosade prillide

Üldiselt äparduvad start-up`id seetõttu, et turul puudub sellise toote vastu huvi ja/või ei oska arendajad end korralikult turundada. Aga läheme ajas tagasi aastasse 2000. Toona alustas Soomes firma Riot Entertainment, mis oskas end müüa. Kui võrrelda olukorda õhtuga ööklubis, siis oleksid nemad olnud õhtu seksikaim kaunitar, keda kõik mehed ihkavad. 

Nad pakkusid SMS-idel põhinevaid mänge, küsitlusi ja uudisteenust. Kuigi nad ehitasid kõiki neid mänge esiti vaid sõnades, pumpasid suurfirmad (näiteks Nokia) sinna kärmelt 20. miljonit dollarit. Muu hulgas sõlmis firma lepingu New Line Cinemaga, et esmakordselt reklaamida filmi traadita tehnoloogia abil. Ja tegu polnud mingi reafilmiga, vaid J. R. R. Tolkieni raamatutel põhineva "Sõrmuste isanda triloogia" esimese filmiga.

Riot Entertainment oskas end hästi reklaamida – isegi Eesti meedia kajastas põhjalikult nende grandioosseid plaane. Mis oli reaalsus? Firma eestvedaja Jan Wellmanni eestvedamisel ehitati õhulossi. Firmal oli Helsingi südalinnas neljakorruseline kontor, kus olid uhked peosaalid ning saunad. Palgati 100 töötajat – peamiselt oma tutvusringkonnast – ja arendustegevuse asemel pandi rõhku "sotsiaalsetele tegevustele", näiteks oli sinna tihti asja prostituutidel. 

Loomulikult varises see mull viimaks kokku ja ettevõte lõpetas tegevuse. Suurfirmadel jäi vaid üle punastada ja nentida, et vigadest ehk õpitakse. Riot Entertainmenti loost on valminud ka dokfilm (omal ajal näidati seda ka PÖFFil). Info leiab ka filmiküljelt IMDB.com.

Kõike korraga ei saa

Elu näitab, et vahel ei piisa ka heast ideest, kuna turunõudlust hinnatakse üle. Käisin hiljuti ühe sõbrannaga kohvikus jutustamas ja tüüpilise kassiinimesena kõneles ta pidevalt oma neljajalgsest sõbrast Tuulist. Üks hetk sõbranna poetas, et miks küll ei võiks lemmikloomadel olla midagi oma Facebooki taolist. Muigasin – arvad tõesti, et midagi taolist pole kunagi üritatud?

Üheks näiteks on sotsiaalmeediaettevõte United Dogs and Cats. 2009. aastal kirjutati meedias, et Arengufond investeeris koos kaasinvestoritega antud projekti 7,5 miljonit krooni (ligi 500 000 eurot). Kõlasid suurejoonelised lubadused, et eesmärgiks on saada maailma juhtivaks kassi- ja koeraomanike võrgustikuks. Muu hulgas rõhuti sellele, et kahe aasta jooksul on firma käivitanud teenuse 16 keeles. "Portaalid on kasutajate arvult liidripositsioonil Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Leedus ja Eestis. Kasutajate arv kasvab ligi kümne tuhande võrra kuus," seisis pressiteates.

Järgmisel aastal võis Ekspressist lugeda, et ettevõte on pankrotis. Portaali eestvedaja Ragnar Sass tunnistas hiljem, et probleemiks oli fookuse kaotamine. "Arvud olid küll esmapilgul suurepärased: 350 000 kasutajat 200 riigis! Aga kui nad kõik sihtturgudele laiali jagada, polnud see number siiski piisavalt suur, et nendes riikides reklaamimüüki edukalt käivitada," märkis ta ajakirjas Director.

Fookuse kadumine ja enda ülehindamine on üldse Eesti firmade puhul probleemiks. Võtkem kas või Cherry, mis samuti üritas teisi turge krahmata, kuid põrus. Heaks näiteks on selles kontekstis aga Taxify. Päris algusfaasis rääkisid selle noored eestvedajad samuti kõikvõimalikest riikidest, kuhu laieneda tahetakse, aga õnneks ei astutud edasi liiga suurte sammudega. Nad on ka ise aru saanud, et konkurents on tihe (näiteks Uber). Arvan, et nende poolt on mõistlik siinsele turule keskenduda.