Üks suurimaid turvariske on minu meelest nii-nimetatud Suure Venna küsimus ehk see, et riik luurab oma kodanike tegemisi. Paradoksaalsel kombel on nuhkimise sisu kõrval teiseks suureks probleemiks see, et paljud inimesed peavad riiklikku luuramist suuremaks kui see tegelikult on. See omakorda annab hoogu vandenõuteooriatele ning on taimelavaks Telegrami sugustele portaalidele ja eri soolapuhujatele.
Ma isiklikult leian, et teatud määrani on normaalne, et riik oma kodanikel silma peal hoiab ja seda just turvalisuse kaalutlustel. Ent kuskil on loomulikult piir. Ja loomulikult sõltub palju sellestki, kelle käes on võim? Kes pääsevad andmetele ligi? Aastate eest olin ühel istumisel, kus politseinikuna töötav tuttav kilkas, et küll nende andmebaas on vahva asi - tema ise polevat vaadanud, aga on kuulnud, et vaadatakse ja sealt saab inimeste kohta palju intrigeerivaid fakte teada. Lõbu ju laialt.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/mullu-tabati-politsei-infosusteemis-nuhkimast-tervelt-16-ametnikku?id=72299793
Näide liigsest uudishimust on võtta varnast ka rahvastikuregistri andmetega seoses: http://www.postimees.ee/566788/ametnikud-kasutavad-rahvastikuregistrit-kui-google-it
Need on muidugi vaid pinnapealsed virvendused, me ei tea, kas ja mis andmetele on ligipääs. Tehnoloogia areneb ja loomulikult areneb seega ka võimalus mitte näidata, mida kõike uuritakse ja inimeste kohta teatakse. Alles aastaid hiljem tuli näiteks välja seegi, mis toimus külma sõja ajal.
Mind aga teeb murelikuks kõrvalefekt - inimesed kardavad Suurt Venda nii väga, et mõeldakse ilmselt paljuski üle. Ma olen kriminaalkorras karistamata, luukeresid kapis pole - tunnistan ausalt, et ei muretse eriti riiklike järelvalvemehhanismide üle. Küll aga rõõmustan selle üle, kui politsei näiteks sotsiaalmeediat jälgides mõne kurjategija välja peilib. Olen ka ise veebipolitseinikku teavitanud, kui olen midagi kahtlast märganud (näiteks kord sellest, et üks noormees hoogsalt relvadega poseeris).
Aga see on kui kaardimaja efekt - üks kaart pudeneb, lekib info riikliku järelvalvetegevuse kohta ning hirm võimendub ja võimendub. Ajakirjanikuna töötades puutun tihti kokku inimeste tagasisidega - alates kommentaariumist ja lõpetades lugejakirjadega. Riik kui selline on paljude jaoks midagi müstilist ja kurja. Mati või Mall kuskilt väikevallast arvavad, et politsei ongi keskendunud nende personaalküsimustele ehk päevast päeva jälgitakse iga nende liigutust.
Ja nii räägitakse aina enam vandenõuteooriaid, kuidas inimesi jälgitakse. Suure Venna kui sellise asemel on nüüd näiteks koledad elukad nimega reptiilid. http://elu24.postimees.ee/3905367/video-vandenouteoreetiku-david-icke-i-arvates-valitsevad-meid-reptiilid
Ühtlasi kasvab kodanike usaldamatus riigi vastu. Isegi politseid ei austata - näiteks on ka hiljutine juhtum, kui politsei turvalisuse huvides ühe mootorratturi teelt välja rammis. Paljusid näitasid sõrmega "pahategelase" ehk politsei suunas.
Mitnicki valemi komponendid on tehnoloogia, koolitus ja reeglid. Neist ükski ei saa olla päris nullilähedane. Ma usun, et järelvalvetegevuse puhul on neist kõige olulisemad koolitus (et inimesed mõistaks, kas ja mida näiteks ka ise internetti postitada; teaksid ka seda, kas ja mis andmeid omab riik) ja muidugi ka reeglid. Riik peab rohkem selgitama, mida ja miks nad jälgivad. Kuskil peab olema ka sein, kust edasi ei minda.
"Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku."
Georg Orwell "1984"
