Sel nädalal oli teemaks juhtimine IT-valdkonnas. Kirjeldan kahe tuntud kohaliku IT-ettevõtte eestvedajaid, kes esindavad tüpaažilt "juhti" ning "arengumootorit". Valisin inimesed, keda olen ise oma ajakirjanikutöö käigus intervjueerinud ehk järeldused tulevad ka isiklikust kokkupuutest.
* Juht
Loengumaterjalis oli öeldud, et juhil peab olema selge pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda. Ühtlasi peab ta suutma "vedada" sinna kogu meeskonna.
Minu meelest on selle heaks näiteks Inbanki asutaja ning juht Priit Põldoja. Tema ja Jan Andersoo loodud firma tegutses veel viie aasta eest Solarise keskuses kitsastes tingimustes. Toona poleks kõrvalseisja osanud arvatagi, et firma nii laieneb.
Mõni aeg tagasi koliti Kalamajas Niine tänaval asuvasse avarasse kontorisse. Avatud juhina on Põldoja endagi laud põhimõtteliselt keset kontorit ehk ta on töötajaskonna keskel. Samas ta pole domineeriv juht, kes kõike kullipilgul jälgiks. Tema jaoks on oluline, et firma areneks süsteemselt. Arengukavas on paigas, mis on järgmised sihid. Kui praegu on palgal umbes poolsada inimest, siis ühel hetkel võib see juba kahekordistuda.
Märtsi lõpus teatas Inbank, et mullu teeniti 2,62 miljonit eurot kasumit, mis on võrreldes tunamullusega kasvanud ligi kolm korda. Inbankil ja tema sidusettevõtetel on ainuüksi Eestis ligi 165 000 aktiivset kliendilepingut. On ilmselge, et ilma korraliku juhtimiseta nii ei arenetaks.
* Arengumootor
Loengumaterjalides oli välja toodud, et taolise juhi ülesandeks on tagada ajaga kaasaskäik ning innovaatilise õhkkonna loomine; selle rolli headeks näideteks on olnud Apple'i juhid.
Minu meelest on siin ilmekaks näiteks mobiililahenduste katsetamise lahendusi pakkuva Testlio üks asutaja ning praegune tegevjuht Marko Kruustük. Põhimõtteliselt pakutakse rakenduste arendajatele võimalust testida oma toodet paljudel erinevatel platvormidel. Juba firma olemus ja pakutav teenus on innovaatiline ning ajaga kaasas käiv. Esmaklassiline on aga ennekõik just ka see, kuidas Kruustük tõstab töötajaskonna motvatsiooni. Neil on kontor Telliskivis - kahe korruse peale ruumi kokku 700 ruutmeetrit. Seal on tehtud kõik võimalik, et töötajad tunneks end koduselt. Näiteks suur kööginurk ahjude ning külmkappidega. Alumisel korrusel on isegi mängutuba, kus lisaks videomängudele on olemas ka lauajalgpalli laud.
Mängulistest keskkonnast hoolimata on selge, et vahepeal on töötajatele vaja ka vaikust. Näiteks laes on heledad paneelid, mis aitavad müra summutada. On ka mitmed väikesed isteboksid, kus müra summutamiseks riidega kaetud seinad. Ta rõhutas ka avatud kontori võlusid sellega, et kui ülemus on oma väikeses boksis, siis see piirab suhtlemist.
Üks mu tuttav käis hiljuti Testlios praktikal ning ütles hiljem, et see oli üks värskendavamaid kogemusi - Kruustük andis talle suhteliselt vabad käed, olles vaid sõbralik nõuandja. Uued ideed olid alati teretulnud.
Thursday, April 6, 2017
IT-proff kui Hunt Kriimsilm, kel üheksa ametit
Kui keegi peab end mingi valdkonnas eksperdiks, on mu esimene küsimus: on see su enda hinnang või toetud teiste arvamusele?
Meist igaüks võib end ideaalseks tembeldada, aga see ei tähenda tingimata, et seda ka on. IT-valdkonnas räägiti aastaid, et olulisem on ikka töökogemus ja kõike saab õppida töö käigus. Mina lõpetasin gümnaasiumi 2007. aastal. Paljud mu eakaaslastest sõbrad läksid IT-d õppima. Üldiselt oli käitumismall sarnane: aasta või paar õpiti, siis saadi juba IT-vallas hea töö peale ning sinna see haridustee jäigi.
Nüüd, kümmekond aastat hiljem näen aina enam trendi, et õpingud pooleli jätnud sõbrad-tuttavad lähevad uuesti kooli.
Jah, loomulikult pakub ka töökoht eri koolitusi ja arenguvõimalusi, aga mitte kõike. Küsimus pole vaid kõrgkooli diplomis. Ka antud teema kohta Wikis olevas tekstis oli öeldud, et üha enam peab IT-spets olema ka ärimees, õpetaja, müügimees, kujundaja... "Seetõttu on viimaste aastate raskuspunkt üha enam nihkunud kvaliteetsele haridusele."
Sestap ongi minu meelest kasulik, et näiteks ka meil (infosüsteemide analüüs) on traditsiooniliste ainete (nt riistavara, algoritmisid puudutav jms) kõrval ka näiteks ettevõtlusega seotud ained ja muu taoline.
Samamoodi on ju oluline suhtlemine. Meist igaüks võib istuda kodus nelja seina vahel ja arvutis pusida. Ent, kuidas sünnivad parimad start-up'id? Ikka üldiselt ühistööna. Paljud tööga seotud suhtlusringkonnad laovad oma vundamendi just kooliajal.
On ju ka IT Kolledži puhul näiteid, kus saadakse tuul tiibadesse - kursusekaaslased alustavad oma eduka ettevõttega. Jah, inimesed on loomult erinevad, ei saa eeldada, et iga programmeerija on ühtlasi šõunaine- või mees. Aga üldiselt peab IT-proff kui selline olema siiski üsna hea suhtleja ja tegelikult ka inimestelugeja. Paratamatult on ka IT-maailm halastamatu ja näiteks oma firmat rajades pead oskama hinnata, kes on su potentsiaalne klient.
Hiljutisel Äripäeva Gaselli konverentsil sõnas Eesti ühe edukaima idufirma ZeroTurnaround rajaja Jevgeni Kabanov, et probleemiks on seegi, et noortel on liiga suured ootused, elatakse pilvedes. "Kui ootate, et alati võidate ja kõik õnnestub, muutute kiiresti väga kurvaks. Põlete lihtsalt läbi. Kui sätite ootusi, siis peab olema unistus ja reaalsus ning ootused kuskil selle vahepeal."
Ma arvan, et ka iga IT-valdkonnas töötav inimene peaks jääma realistiks. Ja samas ka mõistma, et selles valdkonnas on vaja end pidevalt arendada ning ollagi tõesti Hunt Kriimsilm, kel võib olla küll üks ametinimetus, et seesama amet on tegelikult üheksa ametitahku ühes.
Meist igaüks võib end ideaalseks tembeldada, aga see ei tähenda tingimata, et seda ka on. IT-valdkonnas räägiti aastaid, et olulisem on ikka töökogemus ja kõike saab õppida töö käigus. Mina lõpetasin gümnaasiumi 2007. aastal. Paljud mu eakaaslastest sõbrad läksid IT-d õppima. Üldiselt oli käitumismall sarnane: aasta või paar õpiti, siis saadi juba IT-vallas hea töö peale ning sinna see haridustee jäigi.
Nüüd, kümmekond aastat hiljem näen aina enam trendi, et õpingud pooleli jätnud sõbrad-tuttavad lähevad uuesti kooli.
Jah, loomulikult pakub ka töökoht eri koolitusi ja arenguvõimalusi, aga mitte kõike. Küsimus pole vaid kõrgkooli diplomis. Ka antud teema kohta Wikis olevas tekstis oli öeldud, et üha enam peab IT-spets olema ka ärimees, õpetaja, müügimees, kujundaja... "Seetõttu on viimaste aastate raskuspunkt üha enam nihkunud kvaliteetsele haridusele."
Sestap ongi minu meelest kasulik, et näiteks ka meil (infosüsteemide analüüs) on traditsiooniliste ainete (nt riistavara, algoritmisid puudutav jms) kõrval ka näiteks ettevõtlusega seotud ained ja muu taoline.
Samamoodi on ju oluline suhtlemine. Meist igaüks võib istuda kodus nelja seina vahel ja arvutis pusida. Ent, kuidas sünnivad parimad start-up'id? Ikka üldiselt ühistööna. Paljud tööga seotud suhtlusringkonnad laovad oma vundamendi just kooliajal.
On ju ka IT Kolledži puhul näiteid, kus saadakse tuul tiibadesse - kursusekaaslased alustavad oma eduka ettevõttega. Jah, inimesed on loomult erinevad, ei saa eeldada, et iga programmeerija on ühtlasi šõunaine- või mees. Aga üldiselt peab IT-proff kui selline olema siiski üsna hea suhtleja ja tegelikult ka inimestelugeja. Paratamatult on ka IT-maailm halastamatu ja näiteks oma firmat rajades pead oskama hinnata, kes on su potentsiaalne klient.
Hiljutisel Äripäeva Gaselli konverentsil sõnas Eesti ühe edukaima idufirma ZeroTurnaround rajaja Jevgeni Kabanov, et probleemiks on seegi, et noortel on liiga suured ootused, elatakse pilvedes. "Kui ootate, et alati võidate ja kõik õnnestub, muutute kiiresti väga kurvaks. Põlete lihtsalt läbi. Kui sätite ootusi, siis peab olema unistus ja reaalsus ning ootused kuskil selle vahepeal."
Ma arvan, et ka iga IT-valdkonnas töötav inimene peaks jääma realistiks. Ja samas ka mõistma, et selles valdkonnas on vaja end pidevalt arendada ning ollagi tõesti Hunt Kriimsilm, kel võib olla küll üks ametinimetus, et seesama amet on tegelikult üheksa ametitahku ühes.
Subscribe to:
Posts (Atom)