* "Ega mul ei olegi muud kui perekond ja töö"

Raamatus “The Case for Copyright Reform” toodi välja palju huvitavaid mõtteid autoriõiguse teemal, aga nagu paljude teemadega  - ka see pole mustvalge ja paberil kirja pandud mõtted elus tihtipeale ei realiseeru.

Tunnistan ausalt. Olen kohati stereotüüpne inimene - mu lemmikfilmid võivad küll olla David Lynchi ja David Fincheri repertuaarist, aga sukeldun ka Shonda Rhimes'i maailma ehk vaatan tema sarju "Grey's Anatomy" ning "Scandal. Jah, et iganädalaselt neid sarju näha kasutan interneti võimalusi ehk tõmban sarjad alla. Mõneti võiks see minna "Free non-commercial sharing" sildi alla. Tegu ju vaid enda jaoks tõmbamisega.
Mida me tegelikult tihtilugu ei taju, et nii sarju-filme tõmmates tegelikult anname meediatööstusele hoogu juurde. Neil on omad tasud, mis seotud sarjade müügi ning reklaamiga, ent igasugune internetist tõmbamine annab vaid sarjale laiemat turuosa ja tuntust.

Mainitud tekstis oli juttu ka autoriõiguste perioodi lühendamisest. See on suhteline. Niigi on selge, et kohati selle reegli peale vilistatakse, mis eeskuju annab, kui perioode veelgi lühendada? Mu tutvusringkonnas on mitmeid suleseppi, kelle raamatutest on jõhkralt teksti varastatud ehk mujal kasutatud. Rääkimata fotograafidest, kes ise avastavad, et nende pildid kuskile raamatusse või muusse kanalisse jõudnud. 
Me võitleme bürokraatia vastu ja kohati taolistes olukordades bürokraatia vastu näppe lajatabki. Rahakotile säästlikum on ohata ja lasta varastamine läbi sõrmede, kedagi kohtusse anda on väga kulukas.

Ilmselt taolised näited on ka põhjus, miks ma ei toeta ettepanekut, et teistest teostest võiks teha väljavõtteid, millega oma loomingut täiendada. Vähemasti võiks selleks luba küsida. Üheks näiteks on kultussaade "Tujurikkuja" (mis õnneks lõpetati õigel ajal), Eesti kultuurimaastik on väike ja kui seal näiteks mõnda filmi parodeeriti, siis sõbramehe poolest mainiti enne seda ka filmi autorile. Aga üldiselt põrkub materjali kasutamine ka tekstis mainitud moraalsete kaalutlustega - kes meist tahaks tunnistada, et ise head materjali ei saanud ning teise oma kasutame? Paraku viidatakse võõrale materjalile nö läbi ridade.

Näiteks uudistemaailmas - kui näete uudistesaates mõnda poliitikut kaamera ees rääkimas, siis küsimusi tihtipeale ei kuule. Miks? Tegu on nn ühisintervjuuga ja reaalselt küsis särtsaka küsimuse, millele järgneb särtsakas vastus, mõne teise väljaande ajakirjanik. Mistap lõigatakse küsimus välja, et vaataja ei saaks aru, et kellegi teise küsimus.

Autoriõiguste teema on sama lai ja avar kui vaikne ookean. Paraku siin üheseid vastuseid pole. Ning kokkuvõttes, muutes seadusi ja reegleid palju tahes, kõik jääbki siiski inimlikule tasandile. Tahad midagi varastada ja teisele noa selga lüüa või mitte.

* Tsitaat pärineb Lembit Ulfsaki intervjuust (http://www.60pluss.ee/140703/lembit-ulfsak-vastutan-oma-perekonna-ja-too-eest). Just selliste inimeste töö läbi peaks mõistma, mis on nende pärandi väärtus - kui keegi seda kuidagi kurjasti ära kasutaks, siis see näitab vaid isiklikke (olematuid) moraalinorme. Seda öelnud, et liiga morbiidseks ei kisuks - peaks ilmselt nädalavahetuse eel midagi lustakamat otsima - näiteks "Mõmmi ja aabitsa". 

Ära kuritarvita oma võimu

Viis aastat tagasi lendas käibekõnesse Mart Laari kurikuulus väljend "ruum sai otsa". Teatavasti on internetis tegelikult ruumi rohkem kui küll, ent iseasi, kes kontrollivad käidavaid ruume.

Olen töötanud pea kümme aastat ajakirjanikuna. Kohati imestan siiani, kui suur on sõna jõud. Alates sellest, kuidas meediaskandaalid kukutavad ministreid kuni selleni, et süütu kirjavea puhul oled juba viie minuti pärast kõneaineks kuskil Facebooki grupis, kus keelesõbrad otsivad mitte väga keelesõbralikke väljendeid, et sind materdada.

Adun ka võimu rolli ja vastutust, aga kohati ka tundub, et kõrvalt seda ei mõisteta. Näiteks tuleb tihti ette, et mõni sõber võtab ühendust ja palub ehk saan mõne tema pressiteate veebi üles riputada. Olen isegi ühest tuttavast nii ilma jäänud, kuna ta ei mõistnud, kuidas ma ei pea uudisväärtuslikuks seda, et ta korraldab ühte konverentsi, kus esinevad B-kategooria turundajad ja mille pilet maksab pea 200 eurot. Kui selgitasin, et selle eelreklaam peakski kuuluma pigem reklaami või sisuturunduse alla, torkas ta hoopis: "Arvasin, et oleme sõbrad..."

Internet on kummist, aga vähemasti ajakirjanduses peaks siiski säilitama uudisväärtuse kriteeriumid. See kehtib näiteks poliituudiste puhul. Meil kõigil on oma parteilised eelistused, aga see peaks jääma arvamuskülgedele. Poliitikast kirjutades peab andma sõna kõigile asjakohastele pooltele. Samas, eks tänapäeval sõltu palju ka osavast PR-ist. Üks mu tuttav on ühe poliitvaldkonnaga seotud organisatsiooni pressiesindaja. Ta on kirjeldanud, kuidas ka ajakirjanikke ümber sõrme keerata ja nii oma sobivad pressiteated ja teemad mugavas vormis uudiskülgedele saada. Sellises olukorras peaks ajakirjanik suutma ise külma pea säilitada.

Aga laiemalt ei puuduta võim vaid uudiskriteeriumeid ja pressiesindajate lobitööga võitlemist.
Ülikoolidest võib diplomeid korjata lõpmatuseni, aga minu meelest on esmatähtis ikkagi empaatia ja eetilisus. Kumb on hullem - nahutada mõnda poliitikut või teha näiteks krimiuudiste puhul lähedastele haiget?
Toon ühe näite. Väike laps kõnnib hommikul kooli, ent jääb ülekäigurada ületades auto alla. Peagi on kohal ohtralt ajakirjanikke ja fotograafe. Terve päev on veebiportaalid särtsakaid pealkirju täis ja õnnetust kajastavad ka järgmise päeva lehed. Sellises olukorras mõtlen alati, kust läheb piir - üks asi on tõesti selles, et tuleb rääkida liiklusohutusest, aga teine pool on ka see, et kuidas teha seda kõike nii, et lähedastele haiget ei tee. Pole ju eetiline tormata kohe hukkunu vanemate uksele koputama. Ilmselt on vanemad sel hetkel ka šokis ehk nende kommentaarid oleks kõike muud kui läbimõeldud ja adekvaatsed. Sellistes olukordades peab ajakirjanik ise olukorda hindama, kas ja kuidas käituda. Ja toetan ka kahel käel seda, et taoliste uudiste puhul võimalusel kommentaarid sulgeda.

Eelmisel nädalal võtsin ise vastu ühe otsuse, kus sai teema pikem kajastamine kõrvale jäetud. Üks väike laps uppus praktiliselt kodu kõrval jõkke. Jah - võiks küsida, kuidas vanemad lapse hetkeks valveta jätsid? Miks polnud jõe juurde piirdeid ehitatud? Kõik see on oleks. Uurisin veidi tausta, tegu on väga korraliku perekonnaga ja tõesti, väikese lapse puhul piisab vaid hetkest.
Mistap otsustasingi, et teemat pikemalt ei kajasta. Kas "oleks võinud..." kuidagi seda peret lohutaks? Ei.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et mõnikord irvitatakse, et ajakirjandus pole enam neljas võim, sotsiaalmeedia teeb selle töö ära. Ent tegelikult tahame või ei, vähemasti Eestis ikkagi suunab teemasid paljuski meedia (võtkem viimasest ajast kas või Repinski juustuskandaal, müüdid Savisaare ümber). Aga meedia pole vaid termin, selle taga on reaalsed inimesed, kel peab ja vähemasti loodan, et ka on alati ühes moraalne kompass.

Lõpetuses ka üks kaader filmist "Kodanik Kane" - see lugu on ideaalne näide sellest, et raha ei tee inimest õnnelikuks. Algsed suured ideaalid ka läbi meedia inimesi aidata varisevad ahnuse ja müüginumbrite taustal kokku. Nii jääbki tema ainukeses siiraks emotsionaalseks seoseks nn hea endaga "Rosebud".

Tsiteerides klassikuid: "Back to the Future"

Tänavu saavad täisealiseks noored, kes sündinud 1999. aastal. Võiks mõelda, et nende igapäevane ühiskondlik keskkond eristub nendest, kes sündinud laulva revolutsiooni aegu, ent, kas ikka eristub?

Lugesin Pekka Himaneni 2004. aastal valminud raportit Soome parlamendile. Tol aastal lõpetasin ise põhikooli ja samal ajal astus Eesti Euroopa Liitu. Mis on suurem pilt? Loen Himaneni raportist, et parim võimalus võõramaalasi ühiskonda sulandada on avatus välistudengitele. Mäletan, et toona oli see pigem tabu - kas ikka kohalikele noortele on midagi pakkuda, miks võtta vastu võõramaalasi? 

Praegu õpib Eesti ülikoolides väga palju võõrtudengeid, aga küsitavad on nende edasised võimalused. Himanen rääkis sellest, et nad võiksid kohe pärast lõpetamist tööle asuda. Eestis pole see tänapäevani üdini lihtne - üks asi on juriidilised piirangud, teine ka kohalike suhtumine. Läksin hiljuti õhtul pärast loengut koju ning seisin TTÜ läheduses trollipeatuses. Minu kõrval oli kaks mustanahalist noormeest. Nendega tuli kõnelema 60-ndates kohalik pensionär. Meesterahvas, Rimi kilekott käes ja suits teises käes. Ta hakkas nende noormeeste kallal eesti keeles sõnelema. Sekkusin ka ise, kuid see oli tühi töö - tema suhtumist ei muuda. 

Kohati kohtab seda Eestis, ennekõike Tallinnas, laiemalt. Korteriomanikud naljalt oma elamispinda võõramaalasele välja ei rendi, Kui just pole tegu kõrgelt kvalifitseeritud IT-valdkonna spetsialistiga, kes maksab märksa rohkem raha ette kui nõutud. Kuigi räägime e-Eestist, elame kohati minevikutaagaga. Kõik on kinni eri põlvkondades.

Himanen tõi juba 2004. aastal välja, et inimesed lähevad tunduvalt varem pensionile ning kannatavad psühholoogiliste probleemide all. Ta märkis, et peamised murekohad on näiteks unetus ja stress. 

Võime imestada, kuidas juba toona osati neile aspektidele nii palju tähelepanu pöörata - siis ju sellest ei räägitud?! 

Pigem ongi küsimus nii-öelda vaikivates kokkulepetes. 

Kui näiteks 1950-ndatel ja 1960-ndatel (ja isegi Vietnami sõja ning nn lillelaste revolutsiooni aegu) eeldati, et naine peab teatud moel käituma ja ühiskonnapositsiooni võtma (soovitan vaadata  sarja "Mad Men" või toonaseid Hollywoodi filme), siis praegu ollakse selles suhtes avatumad.

Depressioon ja bipolaarsus on küll osade inimeste jaoks tabuteemad, aga samas on hea, et sellest räägitakse avatumalt. 

Autor märkis oma tekstis, et taolistel häiretel on suur mõju ühiskonnale kui sellisele. Ilmselgelt on ärgatud liiga hilja, ent õnneks on aina enam juttu ka paindlikust tööajast (kaugtöö võimalus, tööaja jaotamine jms), rääkimata sellest, et vanemapuhkust saab edaspidi ikkagi mõistlikes proportsioonides välja võtta.

Tahame või ei, aga paljud probleemid, mis olid ilmselgelt teada varemgi võimenduvad aja möödudes. Tunnen siirast huvi, mis diagnoosid pannakse kümne või viieteistkümne aasta pärast Facebooki ja Twitteri näitel.

Sotsiaalmeedia mõju ajakirjandusele: lõputu teemavabrik või midagi enamat?

"Kust leida uudisteemasid," küsib õppejõud noortelt ajakirjandustudengilt. Too mõtleb hetke ja poetab, et Facebookis liigub palju infot… Kogenud haritlane tahaks vastu vaielda ning rõhuda ikka traditsioonilistele kanalitele, aga nii räägiks ta ju praegusele reaalsusele vastu. Sotsiaalmeedia mõjutab meediat, see on ilmselge.

Antud kirjutises keskendungi sellele, kuidas sotsiaalmeedia (ennekõike Facebook, Twitter, Instagram) on viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul ajakirjandust ilmselt jäädavalt muutnud (keskendun Eesti meediale). Just, seitsme-kaheksa aasta jooksul. Suhtlusvõrgustikud kui sellised on varasem teema (näiteks Rate.ee; Orkut), aga varem ei omanud see meedias nii suurt kaalu. 

Läheme näiteks ühe ajalehetoimetuse koosolekule märtsis 2007. Arutatakse päevateemasid. Politsei saatis pressiteate, et Ida-Virumaal juhtus ränk avarii – üks reporter saadetakse kohale. Teine ajakirjanik märgib, et kuulis nädalavahetusel sugulase 60. juubelipeol infot, et riik plaanib sealsed kohalikud vallad ühendada. Pealesunnitud riigireform! Kajastaks? Jah. Üldiselt elulised ja jooksvad teemad.

Tuleme aastasse 2017. Koosolekul torkab üks reporter, et nägi "Märkas Tallinnas" grupis postitust, et ühte naist olla Mustamäel õhkpüstolist tulistatud, muidugi uurima. Järgmine reporter ütleb omalt poolt, et veebipolitseinik jagas postistust, et levivad lastele ohtlikud elamusmängud. Kolmas sulesepp aga teab rääkida, et üks poliitik võttis Twitteris rõlgelt sõna.

Need olid kujundlikud näited, aga ilmestavad, kuidas sotsiaalmeedia ja ajakirjandus on segunenud. Info ristliikumine – näiteks Facebookis jagatakse teavet, mis jõuab omakorda meediasse ning sealt kui bumerang tagasi sotsiaalmeediasse. 

Sel on omad plussid, aga kohati on see ka veidi hirmutav. Ennekõike just ka info adekvaatsuse pärast. Kogu tausta meedia poolt sada protsenti kontrollida ei jõuta, mistap võib uudiskanalitesse jõuda ka valeinformatsiooni. Teiseks muidugi see, et inimesed ise ei adu, mis tagajärjed võivad Facebooki paisatud infol olla. Ühel hetkel avastad, et sinu mõttelõng on meedia poolt üles korjatud. Näiteks kurjustad, et kuskil poes käitusid müüjad sinuga ülbelt, järgmine hetk vaatad, et mõni portaal on selle teemana ette võtnud.

Kolmas probleem on küsimus uudisväärtusest. Aktuaalsus, konflikt, värskus… Need on osa traditsioonilistest uudiskriteeriumitest, kuid need kipuvad hägustuma. Tehakse ju eraldi uudiseid sellestki, et mõni staarihakatis postitab Instagrami kelmika pildi, kus poseerib paradiisirannas, kokteiliklaas käes. Või krimiuudised stiilis – "FOTO: auto parkis valesti".

Info levimisel pole enam troppi ees

Positiivsem külg on see, et info levib ka vajalike asjade puhul kiiremini. Uudisteportaalid teevad oma Facebooki lehekülgedel live-ülekandeid (näiteks presidendivalimised jne), jooksvalt antakse teavet ka õnnetuste suhtes, mis mõjutavad eestimaalasi laiemalt. Just sotsiaalmeedia toel (selle vahendusel leidis rohkem infot) on meedia saanud kajastada ka Eesti piraadiküttide saatust Indias, omal ajal Liibanonis röövitud ratturitega seonduvat jne. See kehtib ka välismaa sündmuste – näiteks Ukraina sõda – puhul. Ilma sotsiaalmeediata oleks ligipääs infole (ja võimalus ka Venemaa propagandat eristada) keerukam.

Meediamaastiku tuleviku suhtes on ohtralt küsimärke – kas traditsiooniline meedia üldse säilib või asendub see rahvaajakirjanduse-sotsiaalmeedia-uudiste sümbioosiga? Ja millal ikkagi paberleht välja sureb?

Seda viimast küsimust küsiti pea samas vormis ka kümne-viieteist aasta eest. Siiani pole paberleht kuskile kadunud ja lugejaskonda siiski jätkub. Ma arvan, et seda küsimust esitatakse ka kümne aasta pärast ehk ei kao traditsiooniline meedia kuskile, nagu ka meedia kui selline üleüldiselt.