Sotsiaalmeedia mõju ajakirjandusele: lõputu teemavabrik või midagi enamat?

"Kust leida uudisteemasid," küsib õppejõud noortelt ajakirjandustudengilt. Too mõtleb hetke ja poetab, et Facebookis liigub palju infot… Kogenud haritlane tahaks vastu vaielda ning rõhuda ikka traditsioonilistele kanalitele, aga nii räägiks ta ju praegusele reaalsusele vastu. Sotsiaalmeedia mõjutab meediat, see on ilmselge.

Antud kirjutises keskendungi sellele, kuidas sotsiaalmeedia (ennekõike Facebook, Twitter, Instagram) on viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul ajakirjandust ilmselt jäädavalt muutnud (keskendun Eesti meediale). Just, seitsme-kaheksa aasta jooksul. Suhtlusvõrgustikud kui sellised on varasem teema (näiteks Rate.ee; Orkut), aga varem ei omanud see meedias nii suurt kaalu. 

Läheme näiteks ühe ajalehetoimetuse koosolekule märtsis 2007. Arutatakse päevateemasid. Politsei saatis pressiteate, et Ida-Virumaal juhtus ränk avarii – üks reporter saadetakse kohale. Teine ajakirjanik märgib, et kuulis nädalavahetusel sugulase 60. juubelipeol infot, et riik plaanib sealsed kohalikud vallad ühendada. Pealesunnitud riigireform! Kajastaks? Jah. Üldiselt elulised ja jooksvad teemad.

Tuleme aastasse 2017. Koosolekul torkab üks reporter, et nägi "Märkas Tallinnas" grupis postitust, et ühte naist olla Mustamäel õhkpüstolist tulistatud, muidugi uurima. Järgmine reporter ütleb omalt poolt, et veebipolitseinik jagas postistust, et levivad lastele ohtlikud elamusmängud. Kolmas sulesepp aga teab rääkida, et üks poliitik võttis Twitteris rõlgelt sõna.

Need olid kujundlikud näited, aga ilmestavad, kuidas sotsiaalmeedia ja ajakirjandus on segunenud. Info ristliikumine – näiteks Facebookis jagatakse teavet, mis jõuab omakorda meediasse ning sealt kui bumerang tagasi sotsiaalmeediasse. 

Sel on omad plussid, aga kohati on see ka veidi hirmutav. Ennekõike just ka info adekvaatsuse pärast. Kogu tausta meedia poolt sada protsenti kontrollida ei jõuta, mistap võib uudiskanalitesse jõuda ka valeinformatsiooni. Teiseks muidugi see, et inimesed ise ei adu, mis tagajärjed võivad Facebooki paisatud infol olla. Ühel hetkel avastad, et sinu mõttelõng on meedia poolt üles korjatud. Näiteks kurjustad, et kuskil poes käitusid müüjad sinuga ülbelt, järgmine hetk vaatad, et mõni portaal on selle teemana ette võtnud.

Kolmas probleem on küsimus uudisväärtusest. Aktuaalsus, konflikt, värskus… Need on osa traditsioonilistest uudiskriteeriumitest, kuid need kipuvad hägustuma. Tehakse ju eraldi uudiseid sellestki, et mõni staarihakatis postitab Instagrami kelmika pildi, kus poseerib paradiisirannas, kokteiliklaas käes. Või krimiuudised stiilis – "FOTO: auto parkis valesti".

Info levimisel pole enam troppi ees

Positiivsem külg on see, et info levib ka vajalike asjade puhul kiiremini. Uudisteportaalid teevad oma Facebooki lehekülgedel live-ülekandeid (näiteks presidendivalimised jne), jooksvalt antakse teavet ka õnnetuste suhtes, mis mõjutavad eestimaalasi laiemalt. Just sotsiaalmeedia toel (selle vahendusel leidis rohkem infot) on meedia saanud kajastada ka Eesti piraadiküttide saatust Indias, omal ajal Liibanonis röövitud ratturitega seonduvat jne. See kehtib ka välismaa sündmuste – näiteks Ukraina sõda – puhul. Ilma sotsiaalmeediata oleks ligipääs infole (ja võimalus ka Venemaa propagandat eristada) keerukam.

Meediamaastiku tuleviku suhtes on ohtralt küsimärke – kas traditsiooniline meedia üldse säilib või asendub see rahvaajakirjanduse-sotsiaalmeedia-uudiste sümbioosiga? Ja millal ikkagi paberleht välja sureb?

Seda viimast küsimust küsiti pea samas vormis ka kümne-viieteist aasta eest. Siiani pole paberleht kuskile kadunud ja lugejaskonda siiski jätkub. Ma arvan, et seda küsimust esitatakse ka kümne aasta pärast ehk ei kao traditsiooniline meedia kuskile, nagu ka meedia kui selline üleüldiselt.