Tsiteerides klassikuid: "Back to the Future"

Tänavu saavad täisealiseks noored, kes sündinud 1999. aastal. Võiks mõelda, et nende igapäevane ühiskondlik keskkond eristub nendest, kes sündinud laulva revolutsiooni aegu, ent, kas ikka eristub?

Lugesin Pekka Himaneni 2004. aastal valminud raportit Soome parlamendile. Tol aastal lõpetasin ise põhikooli ja samal ajal astus Eesti Euroopa Liitu. Mis on suurem pilt? Loen Himaneni raportist, et parim võimalus võõramaalasi ühiskonda sulandada on avatus välistudengitele. Mäletan, et toona oli see pigem tabu - kas ikka kohalikele noortele on midagi pakkuda, miks võtta vastu võõramaalasi? 

Praegu õpib Eesti ülikoolides väga palju võõrtudengeid, aga küsitavad on nende edasised võimalused. Himanen rääkis sellest, et nad võiksid kohe pärast lõpetamist tööle asuda. Eestis pole see tänapäevani üdini lihtne - üks asi on juriidilised piirangud, teine ka kohalike suhtumine. Läksin hiljuti õhtul pärast loengut koju ning seisin TTÜ läheduses trollipeatuses. Minu kõrval oli kaks mustanahalist noormeest. Nendega tuli kõnelema 60-ndates kohalik pensionär. Meesterahvas, Rimi kilekott käes ja suits teises käes. Ta hakkas nende noormeeste kallal eesti keeles sõnelema. Sekkusin ka ise, kuid see oli tühi töö - tema suhtumist ei muuda. 

Kohati kohtab seda Eestis, ennekõike Tallinnas, laiemalt. Korteriomanikud naljalt oma elamispinda võõramaalasele välja ei rendi, Kui just pole tegu kõrgelt kvalifitseeritud IT-valdkonna spetsialistiga, kes maksab märksa rohkem raha ette kui nõutud. Kuigi räägime e-Eestist, elame kohati minevikutaagaga. Kõik on kinni eri põlvkondades.

Himanen tõi juba 2004. aastal välja, et inimesed lähevad tunduvalt varem pensionile ning kannatavad psühholoogiliste probleemide all. Ta märkis, et peamised murekohad on näiteks unetus ja stress. 

Võime imestada, kuidas juba toona osati neile aspektidele nii palju tähelepanu pöörata - siis ju sellest ei räägitud?! 

Pigem ongi küsimus nii-öelda vaikivates kokkulepetes. 

Kui näiteks 1950-ndatel ja 1960-ndatel (ja isegi Vietnami sõja ning nn lillelaste revolutsiooni aegu) eeldati, et naine peab teatud moel käituma ja ühiskonnapositsiooni võtma (soovitan vaadata  sarja "Mad Men" või toonaseid Hollywoodi filme), siis praegu ollakse selles suhtes avatumad.

Depressioon ja bipolaarsus on küll osade inimeste jaoks tabuteemad, aga samas on hea, et sellest räägitakse avatumalt. 

Autor märkis oma tekstis, et taolistel häiretel on suur mõju ühiskonnale kui sellisele. Ilmselgelt on ärgatud liiga hilja, ent õnneks on aina enam juttu ka paindlikust tööajast (kaugtöö võimalus, tööaja jaotamine jms), rääkimata sellest, et vanemapuhkust saab edaspidi ikkagi mõistlikes proportsioonides välja võtta.

Tahame või ei, aga paljud probleemid, mis olid ilmselgelt teada varemgi võimenduvad aja möödudes. Tunnen siirast huvi, mis diagnoosid pannakse kümne või viieteistkümne aasta pärast Facebooki ja Twitteri näitel.