Suur Vend kaasajal: reptiilid ja uudishimulikud riigiametnikud

Üks suurimaid turvariske on minu meelest nii-nimetatud Suure Venna küsimus ehk see, et riik luurab oma kodanike tegemisi. Paradoksaalsel kombel on nuhkimise sisu kõrval teiseks suureks probleemiks see, et paljud inimesed peavad riiklikku luuramist suuremaks kui see tegelikult on. See omakorda annab hoogu vandenõuteooriatele ning on taimelavaks Telegrami sugustele portaalidele ja eri soolapuhujatele.

Ma isiklikult leian, et teatud määrani on normaalne, et riik oma kodanikel silma peal hoiab ja seda just turvalisuse kaalutlustel. Ent kuskil on loomulikult piir. Ja loomulikult sõltub palju sellestki, kelle käes on võim? Kes pääsevad andmetele ligi? Aastate eest olin ühel istumisel, kus politseinikuna töötav tuttav kilkas, et küll nende andmebaas on vahva asi - tema ise polevat vaadanud, aga on kuulnud, et vaadatakse ja sealt saab inimeste kohta palju intrigeerivaid fakte teada. Lõbu ju laialt.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/mullu-tabati-politsei-infosusteemis-nuhkimast-tervelt-16-ametnikku?id=72299793
Näide liigsest uudishimust on võtta varnast ka rahvastikuregistri andmetega seoses: http://www.postimees.ee/566788/ametnikud-kasutavad-rahvastikuregistrit-kui-google-it

Need on muidugi vaid pinnapealsed virvendused, me ei tea, kas ja mis andmetele on ligipääs. Tehnoloogia areneb ja loomulikult areneb seega ka võimalus mitte näidata, mida kõike uuritakse ja inimeste kohta teatakse. Alles aastaid hiljem tuli näiteks välja seegi, mis toimus külma sõja ajal.

Mind aga teeb murelikuks kõrvalefekt - inimesed kardavad Suurt Venda nii väga, et mõeldakse ilmselt paljuski üle. Ma olen kriminaalkorras karistamata, luukeresid kapis pole - tunnistan ausalt, et ei muretse eriti riiklike järelvalvemehhanismide üle. Küll aga rõõmustan selle üle, kui politsei näiteks sotsiaalmeediat jälgides mõne kurjategija välja peilib. Olen ka ise veebipolitseinikku teavitanud, kui olen midagi kahtlast märganud (näiteks kord sellest, et üks noormees hoogsalt relvadega poseeris).

Aga see on kui kaardimaja efekt - üks kaart pudeneb, lekib info riikliku järelvalvetegevuse kohta ning hirm võimendub ja võimendub. Ajakirjanikuna töötades puutun tihti kokku inimeste tagasisidega - alates kommentaariumist ja lõpetades lugejakirjadega. Riik kui selline on paljude jaoks midagi müstilist ja kurja.  Mati või Mall kuskilt väikevallast arvavad, et politsei ongi keskendunud nende personaalküsimustele ehk päevast päeva jälgitakse iga nende liigutust.

Ja nii räägitakse aina enam vandenõuteooriaid, kuidas inimesi jälgitakse. Suure Venna kui sellise asemel on nüüd näiteks koledad elukad nimega reptiilid. http://elu24.postimees.ee/3905367/video-vandenouteoreetiku-david-icke-i-arvates-valitsevad-meid-reptiilid

Ühtlasi kasvab kodanike usaldamatus riigi vastu. Isegi politseid ei austata - näiteks on ka hiljutine juhtum, kui politsei turvalisuse huvides ühe mootorratturi teelt välja rammis. Paljusid näitasid sõrmega "pahategelase" ehk politsei suunas.

Mitnicki valemi komponendid on tehnoloogia, koolitus ja reeglid. Neist ükski ei saa olla päris nullilähedane. Ma usun, et järelvalvetegevuse puhul on neist kõige olulisemad koolitus (et inimesed mõistaks, kas ja mida näiteks ka ise internetti postitada; teaksid ka seda, kas ja mis andmeid omab riik) ja muidugi ka reeglid. Riik peab rohkem selgitama, mida ja miks nad jälgivad. Kuskil peab olema ka sein, kust edasi ei minda.

"Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku."
Georg Orwell "1984"

IT-juhid Inbanki ja Testlio näitel

Sel nädalal oli teemaks juhtimine IT-valdkonnas. Kirjeldan kahe tuntud kohaliku IT-ettevõtte eestvedajaid, kes esindavad tüpaažilt "juhti" ning "arengumootorit". Valisin inimesed, keda olen ise oma ajakirjanikutöö käigus intervjueerinud ehk järeldused tulevad ka isiklikust kokkupuutest.

* Juht

Loengumaterjalis oli öeldud, et juhil peab olema selge pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda. Ühtlasi peab ta suutma "vedada" sinna kogu meeskonna.

Minu meelest on selle heaks näiteks Inbanki asutaja ning juht Priit Põldoja. Tema ja Jan Andersoo loodud firma tegutses veel viie aasta eest Solarise keskuses kitsastes tingimustes. Toona poleks kõrvalseisja osanud arvatagi, et firma nii laieneb.

Mõni aeg tagasi koliti Kalamajas Niine tänaval asuvasse avarasse kontorisse. Avatud juhina on Põldoja endagi laud põhimõtteliselt keset kontorit ehk ta on töötajaskonna keskel. Samas ta pole domineeriv juht, kes kõike kullipilgul jälgiks. Tema jaoks on oluline, et firma areneks süsteemselt. Arengukavas on paigas, mis on järgmised sihid. Kui praegu on palgal umbes poolsada inimest, siis ühel hetkel võib see juba kahekordistuda. 

Märtsi lõpus teatas Inbank, et mullu teeniti 2,62 miljonit eurot kasumit, mis on võrreldes tunamullusega kasvanud ligi kolm korda. Inbankil ja tema sidusettevõtetel on ainuüksi Eestis ligi 165 000 aktiivset kliendilepingut. On ilmselge, et ilma korraliku juhtimiseta nii ei arenetaks.

* Arengumootor

Loengumaterjalides oli välja toodud, et taolise juhi ülesandeks on tagada ajaga kaasaskäik ning innovaatilise õhkkonna loomine; selle rolli headeks näideteks on olnud Apple'i juhid.

Minu meelest on siin ilmekaks näiteks mobiililahenduste katsetamise lahendusi pakkuva Testlio üks asutaja ning praegune tegevjuht Marko Kruustük. Põhimõtteliselt pakutakse rakenduste arendajatele võimalust testida oma toodet paljudel erinevatel platvormidel. Juba firma olemus ja pakutav teenus on innovaatiline ning ajaga kaasas käiv. Esmaklassiline on aga ennekõik just ka see, kuidas Kruustük tõstab töötajaskonna motvatsiooni. Neil on kontor Telliskivis - kahe korruse peale ruumi kokku 700 ruutmeetrit. Seal on tehtud kõik võimalik, et töötajad tunneks end koduselt. Näiteks suur kööginurk ahjude ning külmkappidega. Alumisel korrusel on isegi mängutuba, kus lisaks videomängudele on olemas ka lauajalgpalli laud.

Mängulistest keskkonnast hoolimata on selge, et vahepeal on töötajatele vaja ka vaikust. Näiteks laes on heledad paneelid, mis aitavad müra summutada. On ka mitmed väikesed isteboksid, kus müra summutamiseks riidega kaetud seinad. Ta rõhutas ka avatud kontori võlusid sellega, et kui ülemus on oma väikeses boksis, siis see piirab suhtlemist.

Üks mu tuttav käis hiljuti Testlios praktikal ning ütles hiljem, et see oli üks värskendavamaid kogemusi - Kruustük andis talle suhteliselt vabad käed, olles vaid sõbralik nõuandja. Uued ideed olid alati teretulnud.

IT-proff kui Hunt Kriimsilm, kel üheksa ametit

Kui keegi peab end mingi valdkonnas eksperdiks, on mu esimene küsimus: on see su enda hinnang või toetud teiste arvamusele?

Meist igaüks võib end ideaalseks tembeldada, aga see ei tähenda tingimata, et seda ka on. IT-valdkonnas räägiti aastaid, et olulisem on ikka töökogemus ja kõike saab õppida töö käigus. Mina lõpetasin gümnaasiumi 2007. aastal. Paljud mu eakaaslastest sõbrad läksid IT-d õppima. Üldiselt oli käitumismall sarnane: aasta või paar õpiti, siis saadi juba IT-vallas hea töö peale ning sinna see haridustee jäigi.

Nüüd, kümmekond aastat hiljem näen aina enam trendi, et õpingud pooleli jätnud sõbrad-tuttavad lähevad uuesti kooli.

Jah, loomulikult pakub ka töökoht eri koolitusi ja arenguvõimalusi, aga mitte kõike. Küsimus pole vaid kõrgkooli diplomis. Ka antud teema kohta Wikis olevas tekstis oli öeldud, et üha enam peab IT-spets olema ka ärimees, õpetaja, müügimees, kujundaja... "Seetõttu on viimaste aastate raskuspunkt üha enam nihkunud kvaliteetsele haridusele."
Sestap ongi minu meelest kasulik, et näiteks ka meil (infosüsteemide analüüs) on traditsiooniliste ainete (nt riistavara, algoritmisid puudutav jms) kõrval ka näiteks ettevõtlusega seotud ained ja muu taoline.

Samamoodi on ju oluline suhtlemine. Meist igaüks võib istuda kodus nelja seina vahel ja arvutis pusida. Ent, kuidas sünnivad parimad start-up'id? Ikka üldiselt ühistööna. Paljud tööga seotud suhtlusringkonnad laovad oma vundamendi just kooliajal.

On ju ka IT Kolledži puhul näiteid, kus saadakse tuul tiibadesse - kursusekaaslased alustavad oma eduka ettevõttega. Jah, inimesed on loomult erinevad, ei saa eeldada, et iga programmeerija on ühtlasi šõunaine-  või mees. Aga üldiselt peab IT-proff kui selline olema siiski üsna hea suhtleja ja tegelikult ka inimestelugeja. Paratamatult on ka IT-maailm halastamatu ja näiteks oma firmat rajades pead oskama hinnata, kes on su potentsiaalne klient.

Hiljutisel Äripäeva Gaselli konverentsil sõnas Eesti ühe edukaima idufirma ZeroTurnaround rajaja Jevgeni Kabanov, et probleemiks on seegi, et noortel on liiga suured ootused, elatakse pilvedes. "Kui ootate, et alati võidate ja kõik õnnestub, muutute kiiresti väga kurvaks. Põlete lihtsalt läbi. Kui sätite ootusi, siis peab olema unistus ja reaalsus ning ootused kuskil selle vahepeal."

Ma arvan, et ka iga IT-valdkonnas töötav inimene peaks jääma realistiks. Ja samas ka mõistma, et selles valdkonnas on vaja end pidevalt arendada ning ollagi tõesti Hunt Kriimsilm, kel võib olla küll üks ametinimetus, et seesama amet on tegelikult üheksa ametitahku ühes.

* "Ega mul ei olegi muud kui perekond ja töö"

Raamatus “The Case for Copyright Reform” toodi välja palju huvitavaid mõtteid autoriõiguse teemal, aga nagu paljude teemadega  - ka see pole mustvalge ja paberil kirja pandud mõtted elus tihtipeale ei realiseeru.

Tunnistan ausalt. Olen kohati stereotüüpne inimene - mu lemmikfilmid võivad küll olla David Lynchi ja David Fincheri repertuaarist, aga sukeldun ka Shonda Rhimes'i maailma ehk vaatan tema sarju "Grey's Anatomy" ning "Scandal. Jah, et iganädalaselt neid sarju näha kasutan interneti võimalusi ehk tõmban sarjad alla. Mõneti võiks see minna "Free non-commercial sharing" sildi alla. Tegu ju vaid enda jaoks tõmbamisega.
Mida me tegelikult tihtilugu ei taju, et nii sarju-filme tõmmates tegelikult anname meediatööstusele hoogu juurde. Neil on omad tasud, mis seotud sarjade müügi ning reklaamiga, ent igasugune internetist tõmbamine annab vaid sarjale laiemat turuosa ja tuntust.

Mainitud tekstis oli juttu ka autoriõiguste perioodi lühendamisest. See on suhteline. Niigi on selge, et kohati selle reegli peale vilistatakse, mis eeskuju annab, kui perioode veelgi lühendada? Mu tutvusringkonnas on mitmeid suleseppi, kelle raamatutest on jõhkralt teksti varastatud ehk mujal kasutatud. Rääkimata fotograafidest, kes ise avastavad, et nende pildid kuskile raamatusse või muusse kanalisse jõudnud. 
Me võitleme bürokraatia vastu ja kohati taolistes olukordades bürokraatia vastu näppe lajatabki. Rahakotile säästlikum on ohata ja lasta varastamine läbi sõrmede, kedagi kohtusse anda on väga kulukas.

Ilmselt taolised näited on ka põhjus, miks ma ei toeta ettepanekut, et teistest teostest võiks teha väljavõtteid, millega oma loomingut täiendada. Vähemasti võiks selleks luba küsida. Üheks näiteks on kultussaade "Tujurikkuja" (mis õnneks lõpetati õigel ajal), Eesti kultuurimaastik on väike ja kui seal näiteks mõnda filmi parodeeriti, siis sõbramehe poolest mainiti enne seda ka filmi autorile. Aga üldiselt põrkub materjali kasutamine ka tekstis mainitud moraalsete kaalutlustega - kes meist tahaks tunnistada, et ise head materjali ei saanud ning teise oma kasutame? Paraku viidatakse võõrale materjalile nö läbi ridade.

Näiteks uudistemaailmas - kui näete uudistesaates mõnda poliitikut kaamera ees rääkimas, siis küsimusi tihtipeale ei kuule. Miks? Tegu on nn ühisintervjuuga ja reaalselt küsis särtsaka küsimuse, millele järgneb särtsakas vastus, mõne teise väljaande ajakirjanik. Mistap lõigatakse küsimus välja, et vaataja ei saaks aru, et kellegi teise küsimus.

Autoriõiguste teema on sama lai ja avar kui vaikne ookean. Paraku siin üheseid vastuseid pole. Ning kokkuvõttes, muutes seadusi ja reegleid palju tahes, kõik jääbki siiski inimlikule tasandile. Tahad midagi varastada ja teisele noa selga lüüa või mitte.

* Tsitaat pärineb Lembit Ulfsaki intervjuust (http://www.60pluss.ee/140703/lembit-ulfsak-vastutan-oma-perekonna-ja-too-eest). Just selliste inimeste töö läbi peaks mõistma, mis on nende pärandi väärtus - kui keegi seda kuidagi kurjasti ära kasutaks, siis see näitab vaid isiklikke (olematuid) moraalinorme. Seda öelnud, et liiga morbiidseks ei kisuks - peaks ilmselt nädalavahetuse eel midagi lustakamat otsima - näiteks "Mõmmi ja aabitsa". 

Ära kuritarvita oma võimu

Viis aastat tagasi lendas käibekõnesse Mart Laari kurikuulus väljend "ruum sai otsa". Teatavasti on internetis tegelikult ruumi rohkem kui küll, ent iseasi, kes kontrollivad käidavaid ruume.

Olen töötanud pea kümme aastat ajakirjanikuna. Kohati imestan siiani, kui suur on sõna jõud. Alates sellest, kuidas meediaskandaalid kukutavad ministreid kuni selleni, et süütu kirjavea puhul oled juba viie minuti pärast kõneaineks kuskil Facebooki grupis, kus keelesõbrad otsivad mitte väga keelesõbralikke väljendeid, et sind materdada.

Adun ka võimu rolli ja vastutust, aga kohati ka tundub, et kõrvalt seda ei mõisteta. Näiteks tuleb tihti ette, et mõni sõber võtab ühendust ja palub ehk saan mõne tema pressiteate veebi üles riputada. Olen isegi ühest tuttavast nii ilma jäänud, kuna ta ei mõistnud, kuidas ma ei pea uudisväärtuslikuks seda, et ta korraldab ühte konverentsi, kus esinevad B-kategooria turundajad ja mille pilet maksab pea 200 eurot. Kui selgitasin, et selle eelreklaam peakski kuuluma pigem reklaami või sisuturunduse alla, torkas ta hoopis: "Arvasin, et oleme sõbrad..."

Internet on kummist, aga vähemasti ajakirjanduses peaks siiski säilitama uudisväärtuse kriteeriumid. See kehtib näiteks poliituudiste puhul. Meil kõigil on oma parteilised eelistused, aga see peaks jääma arvamuskülgedele. Poliitikast kirjutades peab andma sõna kõigile asjakohastele pooltele. Samas, eks tänapäeval sõltu palju ka osavast PR-ist. Üks mu tuttav on ühe poliitvaldkonnaga seotud organisatsiooni pressiesindaja. Ta on kirjeldanud, kuidas ka ajakirjanikke ümber sõrme keerata ja nii oma sobivad pressiteated ja teemad mugavas vormis uudiskülgedele saada. Sellises olukorras peaks ajakirjanik suutma ise külma pea säilitada.

Aga laiemalt ei puuduta võim vaid uudiskriteeriumeid ja pressiesindajate lobitööga võitlemist.
Ülikoolidest võib diplomeid korjata lõpmatuseni, aga minu meelest on esmatähtis ikkagi empaatia ja eetilisus. Kumb on hullem - nahutada mõnda poliitikut või teha näiteks krimiuudiste puhul lähedastele haiget?
Toon ühe näite. Väike laps kõnnib hommikul kooli, ent jääb ülekäigurada ületades auto alla. Peagi on kohal ohtralt ajakirjanikke ja fotograafe. Terve päev on veebiportaalid särtsakaid pealkirju täis ja õnnetust kajastavad ka järgmise päeva lehed. Sellises olukorras mõtlen alati, kust läheb piir - üks asi on tõesti selles, et tuleb rääkida liiklusohutusest, aga teine pool on ka see, et kuidas teha seda kõike nii, et lähedastele haiget ei tee. Pole ju eetiline tormata kohe hukkunu vanemate uksele koputama. Ilmselt on vanemad sel hetkel ka šokis ehk nende kommentaarid oleks kõike muud kui läbimõeldud ja adekvaatsed. Sellistes olukordades peab ajakirjanik ise olukorda hindama, kas ja kuidas käituda. Ja toetan ka kahel käel seda, et taoliste uudiste puhul võimalusel kommentaarid sulgeda.

Eelmisel nädalal võtsin ise vastu ühe otsuse, kus sai teema pikem kajastamine kõrvale jäetud. Üks väike laps uppus praktiliselt kodu kõrval jõkke. Jah - võiks küsida, kuidas vanemad lapse hetkeks valveta jätsid? Miks polnud jõe juurde piirdeid ehitatud? Kõik see on oleks. Uurisin veidi tausta, tegu on väga korraliku perekonnaga ja tõesti, väikese lapse puhul piisab vaid hetkest.
Mistap otsustasingi, et teemat pikemalt ei kajasta. Kas "oleks võinud..." kuidagi seda peret lohutaks? Ei.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et mõnikord irvitatakse, et ajakirjandus pole enam neljas võim, sotsiaalmeedia teeb selle töö ära. Ent tegelikult tahame või ei, vähemasti Eestis ikkagi suunab teemasid paljuski meedia (võtkem viimasest ajast kas või Repinski juustuskandaal, müüdid Savisaare ümber). Aga meedia pole vaid termin, selle taga on reaalsed inimesed, kel peab ja vähemasti loodan, et ka on alati ühes moraalne kompass.

Lõpetuses ka üks kaader filmist "Kodanik Kane" - see lugu on ideaalne näide sellest, et raha ei tee inimest õnnelikuks. Algsed suured ideaalid ka läbi meedia inimesi aidata varisevad ahnuse ja müüginumbrite taustal kokku. Nii jääbki tema ainukeses siiraks emotsionaalseks seoseks nn hea endaga "Rosebud".

Tsiteerides klassikuid: "Back to the Future"

Tänavu saavad täisealiseks noored, kes sündinud 1999. aastal. Võiks mõelda, et nende igapäevane ühiskondlik keskkond eristub nendest, kes sündinud laulva revolutsiooni aegu, ent, kas ikka eristub?

Lugesin Pekka Himaneni 2004. aastal valminud raportit Soome parlamendile. Tol aastal lõpetasin ise põhikooli ja samal ajal astus Eesti Euroopa Liitu. Mis on suurem pilt? Loen Himaneni raportist, et parim võimalus võõramaalasi ühiskonda sulandada on avatus välistudengitele. Mäletan, et toona oli see pigem tabu - kas ikka kohalikele noortele on midagi pakkuda, miks võtta vastu võõramaalasi? 

Praegu õpib Eesti ülikoolides väga palju võõrtudengeid, aga küsitavad on nende edasised võimalused. Himanen rääkis sellest, et nad võiksid kohe pärast lõpetamist tööle asuda. Eestis pole see tänapäevani üdini lihtne - üks asi on juriidilised piirangud, teine ka kohalike suhtumine. Läksin hiljuti õhtul pärast loengut koju ning seisin TTÜ läheduses trollipeatuses. Minu kõrval oli kaks mustanahalist noormeest. Nendega tuli kõnelema 60-ndates kohalik pensionär. Meesterahvas, Rimi kilekott käes ja suits teises käes. Ta hakkas nende noormeeste kallal eesti keeles sõnelema. Sekkusin ka ise, kuid see oli tühi töö - tema suhtumist ei muuda. 

Kohati kohtab seda Eestis, ennekõike Tallinnas, laiemalt. Korteriomanikud naljalt oma elamispinda võõramaalasele välja ei rendi, Kui just pole tegu kõrgelt kvalifitseeritud IT-valdkonna spetsialistiga, kes maksab märksa rohkem raha ette kui nõutud. Kuigi räägime e-Eestist, elame kohati minevikutaagaga. Kõik on kinni eri põlvkondades.

Himanen tõi juba 2004. aastal välja, et inimesed lähevad tunduvalt varem pensionile ning kannatavad psühholoogiliste probleemide all. Ta märkis, et peamised murekohad on näiteks unetus ja stress. 

Võime imestada, kuidas juba toona osati neile aspektidele nii palju tähelepanu pöörata - siis ju sellest ei räägitud?! 

Pigem ongi küsimus nii-öelda vaikivates kokkulepetes. 

Kui näiteks 1950-ndatel ja 1960-ndatel (ja isegi Vietnami sõja ning nn lillelaste revolutsiooni aegu) eeldati, et naine peab teatud moel käituma ja ühiskonnapositsiooni võtma (soovitan vaadata  sarja "Mad Men" või toonaseid Hollywoodi filme), siis praegu ollakse selles suhtes avatumad.

Depressioon ja bipolaarsus on küll osade inimeste jaoks tabuteemad, aga samas on hea, et sellest räägitakse avatumalt. 

Autor märkis oma tekstis, et taolistel häiretel on suur mõju ühiskonnale kui sellisele. Ilmselgelt on ärgatud liiga hilja, ent õnneks on aina enam juttu ka paindlikust tööajast (kaugtöö võimalus, tööaja jaotamine jms), rääkimata sellest, et vanemapuhkust saab edaspidi ikkagi mõistlikes proportsioonides välja võtta.

Tahame või ei, aga paljud probleemid, mis olid ilmselgelt teada varemgi võimenduvad aja möödudes. Tunnen siirast huvi, mis diagnoosid pannakse kümne või viieteistkümne aasta pärast Facebooki ja Twitteri näitel.

Sotsiaalmeedia mõju ajakirjandusele: lõputu teemavabrik või midagi enamat?

"Kust leida uudisteemasid," küsib õppejõud noortelt ajakirjandustudengilt. Too mõtleb hetke ja poetab, et Facebookis liigub palju infot… Kogenud haritlane tahaks vastu vaielda ning rõhuda ikka traditsioonilistele kanalitele, aga nii räägiks ta ju praegusele reaalsusele vastu. Sotsiaalmeedia mõjutab meediat, see on ilmselge.

Antud kirjutises keskendungi sellele, kuidas sotsiaalmeedia (ennekõike Facebook, Twitter, Instagram) on viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul ajakirjandust ilmselt jäädavalt muutnud (keskendun Eesti meediale). Just, seitsme-kaheksa aasta jooksul. Suhtlusvõrgustikud kui sellised on varasem teema (näiteks Rate.ee; Orkut), aga varem ei omanud see meedias nii suurt kaalu. 

Läheme näiteks ühe ajalehetoimetuse koosolekule märtsis 2007. Arutatakse päevateemasid. Politsei saatis pressiteate, et Ida-Virumaal juhtus ränk avarii – üks reporter saadetakse kohale. Teine ajakirjanik märgib, et kuulis nädalavahetusel sugulase 60. juubelipeol infot, et riik plaanib sealsed kohalikud vallad ühendada. Pealesunnitud riigireform! Kajastaks? Jah. Üldiselt elulised ja jooksvad teemad.

Tuleme aastasse 2017. Koosolekul torkab üks reporter, et nägi "Märkas Tallinnas" grupis postitust, et ühte naist olla Mustamäel õhkpüstolist tulistatud, muidugi uurima. Järgmine reporter ütleb omalt poolt, et veebipolitseinik jagas postistust, et levivad lastele ohtlikud elamusmängud. Kolmas sulesepp aga teab rääkida, et üks poliitik võttis Twitteris rõlgelt sõna.

Need olid kujundlikud näited, aga ilmestavad, kuidas sotsiaalmeedia ja ajakirjandus on segunenud. Info ristliikumine – näiteks Facebookis jagatakse teavet, mis jõuab omakorda meediasse ning sealt kui bumerang tagasi sotsiaalmeediasse. 

Sel on omad plussid, aga kohati on see ka veidi hirmutav. Ennekõike just ka info adekvaatsuse pärast. Kogu tausta meedia poolt sada protsenti kontrollida ei jõuta, mistap võib uudiskanalitesse jõuda ka valeinformatsiooni. Teiseks muidugi see, et inimesed ise ei adu, mis tagajärjed võivad Facebooki paisatud infol olla. Ühel hetkel avastad, et sinu mõttelõng on meedia poolt üles korjatud. Näiteks kurjustad, et kuskil poes käitusid müüjad sinuga ülbelt, järgmine hetk vaatad, et mõni portaal on selle teemana ette võtnud.

Kolmas probleem on küsimus uudisväärtusest. Aktuaalsus, konflikt, värskus… Need on osa traditsioonilistest uudiskriteeriumitest, kuid need kipuvad hägustuma. Tehakse ju eraldi uudiseid sellestki, et mõni staarihakatis postitab Instagrami kelmika pildi, kus poseerib paradiisirannas, kokteiliklaas käes. Või krimiuudised stiilis – "FOTO: auto parkis valesti".

Info levimisel pole enam troppi ees

Positiivsem külg on see, et info levib ka vajalike asjade puhul kiiremini. Uudisteportaalid teevad oma Facebooki lehekülgedel live-ülekandeid (näiteks presidendivalimised jne), jooksvalt antakse teavet ka õnnetuste suhtes, mis mõjutavad eestimaalasi laiemalt. Just sotsiaalmeedia toel (selle vahendusel leidis rohkem infot) on meedia saanud kajastada ka Eesti piraadiküttide saatust Indias, omal ajal Liibanonis röövitud ratturitega seonduvat jne. See kehtib ka välismaa sündmuste – näiteks Ukraina sõda – puhul. Ilma sotsiaalmeediata oleks ligipääs infole (ja võimalus ka Venemaa propagandat eristada) keerukam.

Meediamaastiku tuleviku suhtes on ohtralt küsimärke – kas traditsiooniline meedia üldse säilib või asendub see rahvaajakirjanduse-sotsiaalmeedia-uudiste sümbioosiga? Ja millal ikkagi paberleht välja sureb?

Seda viimast küsimust küsiti pea samas vormis ka kümne-viieteist aasta eest. Siiani pole paberleht kuskile kadunud ja lugejaskonda siiski jätkub. Ma arvan, et seda küsimust esitatakse ka kümne aasta pärast ehk ei kao traditsiooniline meedia kuskile, nagu ka meedia kui selline üleüldiselt. 

Auklikest meediamullidest anonüümsuse kadumiseni

Tehnoloogia areneb tempoga, mis võrreldav sellega, kui kiiresti Norra suusatajad murdmaadistantse läbivad ning lihtsurelikud ehk Eesti suusatajad kaugustesse jätavad. 

Ent antud postituses keskendun siiski käegakatsutavate asjade asemel sotsioloogilistele aspektidele, mis interneti arengut iseloomustavad. 

Auklikud meediamullid

Lugemismaterjalis oli tänasele internetile iseloomulike nähtuste puhul välja toodud ka nii-nimetatud meediamullid. Selle üheks esimeseks näiteks oli Orson Wellesi legendaarne raadioesitus 1938. aastal.

Toona oli raadio kuldaeg ning pole imestada, et ohtralt inimesi juhtus kuulama, kui Welles esitas katkendit raamatust "Maailmade sõda". Ta juhatas esiti kuuldemängu sisse, ent siis tuli vahele ilmateade ning ülekanne ühelt peolt. Ootamatult see aga katkestati ning Welles teatas, et planeedil Marss kärgatas plahvatus. Seejärel jõudis ta selleni, et meteoriit langes New Jerseysse. Järgnes omakorda täpsustus, et tegu polnud meteoriidi, vaid marslaste laevaga. Ta jätkas juba kunstlikku reportaaži kohapealt.

Võiks ju huumoriga võtta, aga laiemas kontekstis pidasid inimesed seda tõeseks ning tuhanded inimesed üritasid New Jersey’st põgeneda. Welles nentis hilisemates intervjuudes, et paanika üllatas teda ennastki. Samas, eks ta õel nali oli, aga tegi Wellesi kuulsaks ning avas ta jaoks uksed Hollywoodi. Poleks seda seika olnud, poleks ilmselt ka legendaarset filmi "Kodanik Kane".

Meediamullid on aktuaalsed tänapäevalgi ning internet on neid vaid võimendanud. Seda kasutab osavalt ära ka reklaamitöötus. 2009. aasta 26. oktoobri hommikul paiskus meediasse uudis, et Põhja-Lätisse Mazsalaca piirkonda kukkus meteoriit, mis tekitas umbes 20-meetrise läbimõõduga ja 10 meetrit sügava kraatri.

Läti Delfi vahendas kellegi pealtnägija muljeid, kes agaralt seletas, et kuulis kõigepealt heli, mis meenutas madalal lendavat lennukit. Seejärel märkas ta õhus keskmise suurusega põlevat objekti. Meediamullile oli alus pandud. Isegi Eesti ajakirjanikud vajutasid autol gaasi põhja ning kihutasid lõunapiiri suunas. Vene meedias hakati aga "asjatundlikult" analüüsima meteoriidi lendamise suunda ja kestust. Päevapeale selgus, et tegu oli võltsinguga ehk Tele2 Läti haru turundusstrateegiaga. Tähelepanu nad igatahes said ning omamoodi õppetunniks oli see meedialegi.

Viimase aja ülemaailmseks meediamulliks võib pidada ka illusiooni, mis loodi USA presidendivalimiste eel. CNN, New York Times, The Wall Street Journal – need on mõned näited peavoolumeediast, mis juba varakult Hillary Clintonile võidupärja pähe riputas. Viidati eri küsitlustele, mille kohaselt Donald Trumpi võimalused olid praktiliselt olematud. Neile numbritele viitas hoogsalt ka Eesti meedia ning siingi analüüsiti juba ajastut, kui maailma mõjuvõimsaim inimene on Hillary Clinton. 

Viibisin valimisööl tööga seoses telemajas, kus oli USA suursaatkonna vastuvõtt. Pakuti kringlit ning kohvi, meeleolu oli ülev. Mida osariik edasi (tulemused), asendus jutukõmin tasapisi ühtlase mõtliku vaikusega. Kui hiljem maja ees taksot ootasin, kõndis minust mööda üks välisajakirjanik, kes raputas pead ja ohkas: "Mis asi see nüüd oli?" Meedia loodud ilusioon kehtis tõesti näiteks New Yorgi ja California puhul, aga osariike on USAs ikka pisut, pisut enam.

Anonüümsus on möödanik

Mis on interneti põhifunktsioon? Ilmselt võiks siin anda lugematul hulgal vastuseid, aga on selge, et põhiline roll on info vahetusel. Seda näiteks e-mailide teel. Aga oleks keegi osanud isegi 1980ndatel aastatel arvata, et inimesed vabatahtlikult loobuvad oma privaatsusest ja paiskavad pea kõik netti? Vaevalt. Ma arvan, et see on üks märgilisemaid muutusi üldse, mida me ise nii väga ei tajugi, kuna see on tulnud justkui loomulikult. Me ei hooli enam oma privaatsusest.

Mida põlvkond edasi, seda enam see süveneb. Näiteks üks mu tuttav on mures, kuna tema 12-aastane poeg otsustas hakata nii-nimetatud youtuberiks ehk paisata oma argielu videote kujul veebi kõigile vaatamiseks. See on kättesaadav ju eakaaslaste kõrval ka neile täiskasvanutele, kel ehk teistsugused ihad… Õõvastav on mõelda, et virtuaalsel kujul elab nii mõnigi inimene veebis edasi. Üks näide. Keskealine mees, kes sai südameinfarkti ning suri. Peeti matused ja sellest on praeguseks möödas kolm aastat. Mõni aeg tagasi oli ta sünniaastapäev. Tema Facebooki konto on alles ja möödaminnes (FB teavituse peale) kirjutas pea kümmekond inimest tema seinale postitusi stiilis "Palju õnne sünnipäevaks!".

Andmete kättesaadavuse osas on ilmekaks näiteks meedia. Kui näiteks kuskil välisajakirjanduses ilmub uudis, et mõni eestlane millegagi hakkama sai (eestlase nime pole mainitud), kuidas leiab ajakirjanik selle kohta info? Taaskord google’i ja sotsiaalmeedia abil. Ikka leidub neid, kes kuskil avalikus foorumis või kommentaariumis inimese nime välja käivad ja nime põhjal otsides saabki jõuda tema enda või vähemasti tema sõpradeni. 

Kõigest avameelselt rääkimine on omamoodi huvitav nähtus, kuna samal ajal kuuleb inimestelt ka paanilisi noote, et küllap see Suur Vend ehk riik kõigi tegemisi jälgib. Näiteks on mul üks riigiasutuses töötav tuttav, kes ütleb, et ei tihka Messengeri kaudu eraasjadest suheldagi, et keegi kindlasti jälgib. Küsisin irooniliselt, et kas sa polegi pelgalt väike mutrike süsteemis?  Ta kostis, et mis sa nüüd… 

Ja samal ajal postitab ta ise jooksvalt pilte näiteks sellest, kuidas jõusaalis trennis käib, peohoos mõne alkohoolse joogi tellib või sootuks suhtestaatust muudab. 

"If you want to keep a secret, you must also hide it from yourself."

George Orwell, "1984"

Illusioone edust ehk läbikukkumiste ABC

Kohviveski mõtteteri: 
"Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame!"
"Aah! Loomad elutoas!"
"Oma näoga päästa naise ilu. Ikkagi inimene!"

Ilmselt teavad isegi tänasel päeval ka lapsed seda, mis filmist need tsitaadid pärinevad. Mõni film jääb meie kultuurilukku. Samas on palju linateoseid, mida ei mäleta pea keegi peale filmitootjate ise. 

Kaudne võrdlus, aga eks ole samamoodi ka tehnoloogiamaailmas. Mõni toode jääb püsima, mõni jääb sissekandeks Wikipedias (kui sedagi). Oma kirjutises puudutan eri põrumisi, mille puhul võiks märksõnad olla näiteks suurushullustus ja kogenematus.

Innovatiivne rahaimeja

Kujutage ette, et olete rongis keset Kasahstani lõputuid avarusi – aknast näeb vaid kollakat steppi. Samas tahaksite helistada oma sõbrale, kes parasjagu seilab kuskil keset Kariibi merd. Tundub lootusetu? Just taolistele olukordadele pakkus 1990ndate lõpus lahendust Motorola poolt välja ehitatud globaalne sidevõrk Iridium, mille käsutuses oli Maa atmosfääris ühtekokku 66 sidesatelliiti. Maakeeli öeldes pidanuks kõne korral lähim satelliit signaali kinni püüdma ja selle siis vastavalt satelliite mööda edasi saatma, kuniks see jõuab kõnesaajani. Nii oleks kaetud otseses mõttes kogu maailm.

Taolise projekti juures oli üks suur aga – taolist süsteemi pole võimalik luua kommiraha eest. Motorola kulutas selle peale viis miljardit dollarit. Sellest ligi 1,5 miljardit tuli võlarahast. Ajakiri Time on kirjutanud, et 1998. aastal ennustas firma, et juba aastaga on neil pool miljonit klienti. Võta näpust, sellesse võrku mõeldud telefonid maksid 3000 dollarit, kõneminut oli umbes viis dollarit.

Klientide hulgas oli küll Pentagon, ent see krahhist ei päästnud. Kokku oli kliente aasta pärast umbes 50 000. Samas tuli arvestada, et kogu süsteemi käigushoidmine maksis igakuiselt 10 miljonit dollarit. Nii ei jäänudki 1999. aastal muud üle, kui juhe seinast väljas tõmmata. 

Pankrot oli tolle hetke seisuga läbi ajaloo USA 20 rängima hulgas. Tõsi, lugedes praeguseid tehnoloogiauudiseid, tuleb välja, et satelliidiprojektile puhutakse elu sisse, aga seda loomulikult uute tegijate käe all. Toonast pankrotti aga see enam kuidagi valutamaks ei tee. Kuidas see ütlus oligi: suur tükk ajab suu lõhki.


(Iridium-9500)


Läbi roosade prillide

Üldiselt äparduvad start-up`id seetõttu, et turul puudub sellise toote vastu huvi ja/või ei oska arendajad end korralikult turundada. Aga läheme ajas tagasi aastasse 2000. Toona alustas Soomes firma Riot Entertainment, mis oskas end müüa. Kui võrrelda olukorda õhtuga ööklubis, siis oleksid nemad olnud õhtu seksikaim kaunitar, keda kõik mehed ihkavad. 

Nad pakkusid SMS-idel põhinevaid mänge, küsitlusi ja uudisteenust. Kuigi nad ehitasid kõiki neid mänge esiti vaid sõnades, pumpasid suurfirmad (näiteks Nokia) sinna kärmelt 20. miljonit dollarit. Muu hulgas sõlmis firma lepingu New Line Cinemaga, et esmakordselt reklaamida filmi traadita tehnoloogia abil. Ja tegu polnud mingi reafilmiga, vaid J. R. R. Tolkieni raamatutel põhineva "Sõrmuste isanda triloogia" esimese filmiga.

Riot Entertainment oskas end hästi reklaamida – isegi Eesti meedia kajastas põhjalikult nende grandioosseid plaane. Mis oli reaalsus? Firma eestvedaja Jan Wellmanni eestvedamisel ehitati õhulossi. Firmal oli Helsingi südalinnas neljakorruseline kontor, kus olid uhked peosaalid ning saunad. Palgati 100 töötajat – peamiselt oma tutvusringkonnast – ja arendustegevuse asemel pandi rõhku "sotsiaalsetele tegevustele", näiteks oli sinna tihti asja prostituutidel. 

Loomulikult varises see mull viimaks kokku ja ettevõte lõpetas tegevuse. Suurfirmadel jäi vaid üle punastada ja nentida, et vigadest ehk õpitakse. Riot Entertainmenti loost on valminud ka dokfilm (omal ajal näidati seda ka PÖFFil). Info leiab ka filmiküljelt IMDB.com.

Kõike korraga ei saa

Elu näitab, et vahel ei piisa ka heast ideest, kuna turunõudlust hinnatakse üle. Käisin hiljuti ühe sõbrannaga kohvikus jutustamas ja tüüpilise kassiinimesena kõneles ta pidevalt oma neljajalgsest sõbrast Tuulist. Üks hetk sõbranna poetas, et miks küll ei võiks lemmikloomadel olla midagi oma Facebooki taolist. Muigasin – arvad tõesti, et midagi taolist pole kunagi üritatud?

Üheks näiteks on sotsiaalmeediaettevõte United Dogs and Cats. 2009. aastal kirjutati meedias, et Arengufond investeeris koos kaasinvestoritega antud projekti 7,5 miljonit krooni (ligi 500 000 eurot). Kõlasid suurejoonelised lubadused, et eesmärgiks on saada maailma juhtivaks kassi- ja koeraomanike võrgustikuks. Muu hulgas rõhuti sellele, et kahe aasta jooksul on firma käivitanud teenuse 16 keeles. "Portaalid on kasutajate arvult liidripositsioonil Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Leedus ja Eestis. Kasutajate arv kasvab ligi kümne tuhande võrra kuus," seisis pressiteates.

Järgmisel aastal võis Ekspressist lugeda, et ettevõte on pankrotis. Portaali eestvedaja Ragnar Sass tunnistas hiljem, et probleemiks oli fookuse kaotamine. "Arvud olid küll esmapilgul suurepärased: 350 000 kasutajat 200 riigis! Aga kui nad kõik sihtturgudele laiali jagada, polnud see number siiski piisavalt suur, et nendes riikides reklaamimüüki edukalt käivitada," märkis ta ajakirjas Director.

Fookuse kadumine ja enda ülehindamine on üldse Eesti firmade puhul probleemiks. Võtkem kas või Cherry, mis samuti üritas teisi turge krahmata, kuid põrus. Heaks näiteks on selles kontekstis aga Taxify. Päris algusfaasis rääkisid selle noored eestvedajad samuti kõikvõimalikest riikidest, kuhu laieneda tahetakse, aga õnneks ei astutud edasi liiga suurte sammudega. Nad on ka ise aru saanud, et konkurents on tihe (näiteks Uber). Arvan, et nende poolt on mõistlik siinsele turule keskenduda.