Olen töötanud pea kümme aastat ajakirjanikuna. Kohati imestan siiani, kui suur on sõna jõud. Alates sellest, kuidas meediaskandaalid kukutavad ministreid kuni selleni, et süütu kirjavea puhul oled juba viie minuti pärast kõneaineks kuskil Facebooki grupis, kus keelesõbrad otsivad mitte väga keelesõbralikke väljendeid, et sind materdada.
Adun ka võimu rolli ja vastutust, aga kohati ka tundub, et kõrvalt seda ei mõisteta. Näiteks tuleb tihti ette, et mõni sõber võtab ühendust ja palub ehk saan mõne tema pressiteate veebi üles riputada. Olen isegi ühest tuttavast nii ilma jäänud, kuna ta ei mõistnud, kuidas ma ei pea uudisväärtuslikuks seda, et ta korraldab ühte konverentsi, kus esinevad B-kategooria turundajad ja mille pilet maksab pea 200 eurot. Kui selgitasin, et selle eelreklaam peakski kuuluma pigem reklaami või sisuturunduse alla, torkas ta hoopis: "Arvasin, et oleme sõbrad..."
Internet on kummist, aga vähemasti ajakirjanduses peaks siiski säilitama uudisväärtuse kriteeriumid. See kehtib näiteks poliituudiste puhul. Meil kõigil on oma parteilised eelistused, aga see peaks jääma arvamuskülgedele. Poliitikast kirjutades peab andma sõna kõigile asjakohastele pooltele. Samas, eks tänapäeval sõltu palju ka osavast PR-ist. Üks mu tuttav on ühe poliitvaldkonnaga seotud organisatsiooni pressiesindaja. Ta on kirjeldanud, kuidas ka ajakirjanikke ümber sõrme keerata ja nii oma sobivad pressiteated ja teemad mugavas vormis uudiskülgedele saada. Sellises olukorras peaks ajakirjanik suutma ise külma pea säilitada.
Aga laiemalt ei puuduta võim vaid uudiskriteeriumeid ja pressiesindajate lobitööga võitlemist.
Ülikoolidest võib diplomeid korjata lõpmatuseni, aga minu meelest on esmatähtis ikkagi empaatia ja eetilisus. Kumb on hullem - nahutada mõnda poliitikut või teha näiteks krimiuudiste puhul lähedastele haiget?
Toon ühe näite. Väike laps kõnnib hommikul kooli, ent jääb ülekäigurada ületades auto alla. Peagi on kohal ohtralt ajakirjanikke ja fotograafe. Terve päev on veebiportaalid särtsakaid pealkirju täis ja õnnetust kajastavad ka järgmise päeva lehed. Sellises olukorras mõtlen alati, kust läheb piir - üks asi on tõesti selles, et tuleb rääkida liiklusohutusest, aga teine pool on ka see, et kuidas teha seda kõike nii, et lähedastele haiget ei tee. Pole ju eetiline tormata kohe hukkunu vanemate uksele koputama. Ilmselt on vanemad sel hetkel ka šokis ehk nende kommentaarid oleks kõike muud kui läbimõeldud ja adekvaatsed. Sellistes olukordades peab ajakirjanik ise olukorda hindama, kas ja kuidas käituda. Ja toetan ka kahel käel seda, et taoliste uudiste puhul võimalusel kommentaarid sulgeda.
Eelmisel nädalal võtsin ise vastu ühe otsuse, kus sai teema pikem kajastamine kõrvale jäetud. Üks väike laps uppus praktiliselt kodu kõrval jõkke. Jah - võiks küsida, kuidas vanemad lapse hetkeks valveta jätsid? Miks polnud jõe juurde piirdeid ehitatud? Kõik see on oleks. Uurisin veidi tausta, tegu on väga korraliku perekonnaga ja tõesti, väikese lapse puhul piisab vaid hetkest.
Mistap otsustasingi, et teemat pikemalt ei kajasta. Kas "oleks võinud..." kuidagi seda peret lohutaks? Ei.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et mõnikord irvitatakse, et ajakirjandus pole enam neljas võim, sotsiaalmeedia teeb selle töö ära. Ent tegelikult tahame või ei, vähemasti Eestis ikkagi suunab teemasid paljuski meedia (võtkem viimasest ajast kas või Repinski juustuskandaal, müüdid Savisaare ümber). Aga meedia pole vaid termin, selle taga on reaalsed inimesed, kel peab ja vähemasti loodan, et ka on alati ühes moraalne kompass.
Lõpetuses ka üks kaader filmist "Kodanik Kane" - see lugu on ideaalne näide sellest, et raha ei tee inimest õnnelikuks. Algsed suured ideaalid ka läbi meedia inimesi aidata varisevad ahnuse ja müüginumbrite taustal kokku. Nii jääbki tema ainukeses siiraks emotsionaalseks seoseks nn hea endaga "Rosebud".
No comments:
Post a Comment