Tunnistan ausalt. Olen kohati stereotüüpne inimene - mu lemmikfilmid võivad küll olla David Lynchi ja David Fincheri repertuaarist, aga sukeldun ka Shonda Rhimes'i maailma ehk vaatan tema sarju "Grey's Anatomy" ning "Scandal. Jah, et iganädalaselt neid sarju näha kasutan interneti võimalusi ehk tõmban sarjad alla. Mõneti võiks see minna "Free non-commercial sharing" sildi alla. Tegu ju vaid enda jaoks tõmbamisega.
Mida me tegelikult tihtilugu ei taju, et nii sarju-filme tõmmates tegelikult anname meediatööstusele hoogu juurde. Neil on omad tasud, mis seotud sarjade müügi ning reklaamiga, ent igasugune internetist tõmbamine annab vaid sarjale laiemat turuosa ja tuntust.
Mainitud tekstis oli juttu ka autoriõiguste perioodi lühendamisest. See on suhteline. Niigi on selge, et kohati selle reegli peale vilistatakse, mis eeskuju annab, kui perioode veelgi lühendada? Mu tutvusringkonnas on mitmeid suleseppi, kelle raamatutest on jõhkralt teksti varastatud ehk mujal kasutatud. Rääkimata fotograafidest, kes ise avastavad, et nende pildid kuskile raamatusse või muusse kanalisse jõudnud.
Me võitleme bürokraatia vastu ja kohati taolistes olukordades bürokraatia vastu näppe lajatabki. Rahakotile säästlikum on ohata ja lasta varastamine läbi sõrmede, kedagi kohtusse anda on väga kulukas.
Ilmselt taolised näited on ka põhjus, miks ma ei toeta ettepanekut, et teistest teostest võiks teha väljavõtteid, millega oma loomingut täiendada. Vähemasti võiks selleks luba küsida. Üheks näiteks on kultussaade "Tujurikkuja" (mis õnneks lõpetati õigel ajal), Eesti kultuurimaastik on väike ja kui seal näiteks mõnda filmi parodeeriti, siis sõbramehe poolest mainiti enne seda ka filmi autorile. Aga üldiselt põrkub materjali kasutamine ka tekstis mainitud moraalsete kaalutlustega - kes meist tahaks tunnistada, et ise head materjali ei saanud ning teise oma kasutame? Paraku viidatakse võõrale materjalile nö läbi ridade.
Näiteks uudistemaailmas - kui näete uudistesaates mõnda poliitikut kaamera ees rääkimas, siis küsimusi tihtipeale ei kuule. Miks? Tegu on nn ühisintervjuuga ja reaalselt küsis särtsaka küsimuse, millele järgneb särtsakas vastus, mõne teise väljaande ajakirjanik. Mistap lõigatakse küsimus välja, et vaataja ei saaks aru, et kellegi teise küsimus.
Autoriõiguste teema on sama lai ja avar kui vaikne ookean. Paraku siin üheseid vastuseid pole. Ning kokkuvõttes, muutes seadusi ja reegleid palju tahes, kõik jääbki siiski inimlikule tasandile. Tahad midagi varastada ja teisele noa selga lüüa või mitte.
* Tsitaat pärineb Lembit Ulfsaki intervjuust (http://www.60pluss.ee/140703/lembit-ulfsak-vastutan-oma-perekonna-ja-too-eest). Just selliste inimeste töö läbi peaks mõistma, mis on nende pärandi väärtus - kui keegi seda kuidagi kurjasti ära kasutaks, siis see näitab vaid isiklikke (olematuid) moraalinorme. Seda öelnud, et liiga morbiidseks ei kisuks - peaks ilmselt nädalavahetuse eel midagi lustakamat otsima - näiteks "Mõmmi ja aabitsa".
No comments:
Post a Comment